19.07.2007, 00:00
Pekka Lilja, Kulle Raig "'Urho Kekkonen ja Eesti"'
Pekka Lilja, Kulle Raig “Urho Kekkonen ja
Eesti”
Tõlkinud Ene Kaaber.
K & K, 2007. 272 lk.
See teos on nagu peegeldus Kafka novellist, kus rühm inimesi saab võimaluse tegutsemiseks range kontrolli tingimustes. Kõigepealt avaneb meile Eesti ennesõjaeelne maastik, koos spordiväljakuga, kuhu spordilembene, hõimumeelne ja isamaaline Urho Kaleva Kekkonen saabub. On aasta 1938 ja Eestis peetakse Eesti-Soome maavõistlusi.
Soome siseminister Kekkonen teeb koos abikaasa Sylviaga külaskäigu ka Eesti siseministeeriumisse, ööbib esinduslikus Pärnu hotellis ja luksuslikus Kuld Lõvis Tallinnas. Ta on õppinud eesti keelt ja arendanud Soome-Eesti spordikontakte. On hõimuaadete tippaeg ja lisaks armastusele Eesti vastu lõikab ta sellest endale ka sisepoliitilist kasu.
Kuld Lõvist kafkalikku õhustikku satub lugeja pärast seda, kui Eesti on okupeeritud ja Soome president Kekkonen sovjettide range kontrolli all 1964. aastal Nõukogude Eestit külastab. Kui Kekkoneni eakaaslasi oli innustanud hõimuaade, siis nüüd oli Soomes hakatud austama sotsialismi. Kekkoneni võtavad Eestis vastu Nõukogude Eesti eliit ehk endised küüditajad, hävituspataljonlased, KGB-lased jne, keda kõiki mainitakse teoses palju auväärsemate tiitlitega.
Peetakse kõnesid, kus Kekkonen julgustab eestlaseks olema ja tollane Nõukogude Eesti “president” Müürisepp räägib sellest, et Nõukogude Eesti suurim vaenlane on välismaale põgenenud pagulane.
Soome naastes kinnitab ka Kekkonen Soome eliidile, et eestlus saab areneda ainult Nõukogude Eestis. Tulemuseks on see, et aasta pärast avatakse Soome ja Eesti vaheline laevaliiklus, kus nõukogude salapolitsei ja selle kaastöötajate valvsa pilgu all saavad hõimukaaslased võimaluse koostööks. Moskvas leiti, et Kekkoneni visiiti võib edukalt kasutada Nõukogude Liidu mõju tugevdamiseks Skandinaavias, eriti Rootsi pagulaseestlaste ringkondades.
Teos on suurepärane lugemiskogemus – lõpuks võib taas jõuda tõdemuseni, et mineviku mõjud on visad kaduma. Pean silmas, et pagulastaustaga välisministrit ja presidenti Ilvest on nii mõnelgi soomlasest Nõukogude Eesti sõbral olnud raske vahetult respekteerida.
Tõlkinud Ene Kaaber.
K & K, 2007. 272 lk.
See teos on nagu peegeldus Kafka novellist, kus rühm inimesi saab võimaluse tegutsemiseks range kontrolli tingimustes. Kõigepealt avaneb meile Eesti ennesõjaeelne maastik, koos spordiväljakuga, kuhu spordilembene, hõimumeelne ja isamaaline Urho Kaleva Kekkonen saabub. On aasta 1938 ja Eestis peetakse Eesti-Soome maavõistlusi.
Soome siseminister Kekkonen teeb koos abikaasa Sylviaga külaskäigu ka Eesti siseministeeriumisse, ööbib esinduslikus Pärnu hotellis ja luksuslikus Kuld Lõvis Tallinnas. Ta on õppinud eesti keelt ja arendanud Soome-Eesti spordikontakte. On hõimuaadete tippaeg ja lisaks armastusele Eesti vastu lõikab ta sellest endale ka sisepoliitilist kasu.
Kuld Lõvist kafkalikku õhustikku satub lugeja pärast seda, kui Eesti on okupeeritud ja Soome president Kekkonen sovjettide range kontrolli all 1964. aastal Nõukogude Eestit külastab. Kui Kekkoneni eakaaslasi oli innustanud hõimuaade, siis nüüd oli Soomes hakatud austama sotsialismi. Kekkoneni võtavad Eestis vastu Nõukogude Eesti eliit ehk endised küüditajad, hävituspataljonlased, KGB-lased jne, keda kõiki mainitakse teoses palju auväärsemate tiitlitega.
Peetakse kõnesid, kus Kekkonen julgustab eestlaseks olema ja tollane Nõukogude Eesti “president” Müürisepp räägib sellest, et Nõukogude Eesti suurim vaenlane on välismaale põgenenud pagulane.
Soome naastes kinnitab ka Kekkonen Soome eliidile, et eestlus saab areneda ainult Nõukogude Eestis. Tulemuseks on see, et aasta pärast avatakse Soome ja Eesti vaheline laevaliiklus, kus nõukogude salapolitsei ja selle kaastöötajate valvsa pilgu all saavad hõimukaaslased võimaluse koostööks. Moskvas leiti, et Kekkoneni visiiti võib edukalt kasutada Nõukogude Liidu mõju tugevdamiseks Skandinaavias, eriti Rootsi pagulaseestlaste ringkondades.
Teos on suurepärane lugemiskogemus – lõpuks võib taas jõuda tõdemuseni, et mineviku mõjud on visad kaduma. Pean silmas, et pagulastaustaga välisministrit ja presidenti Ilvest on nii mõnelgi soomlasest Nõukogude Eesti sõbral olnud raske vahetult respekteerida.