Peletav kolu
Ma tean küll, et tõelised haritlased loevad algallikaid ja originaaltekste, mitte nende ümberjutustusi, sünteese, populariseeringuid. Meiesugused amatöörid ja diletandid ehk nö “lai lugejaskond” rahuldume aga peamiselt viimastega ning võtame hea usu peale seda, mida populariseerijad (ehk nagu prantslased ütlevad: vulgariseerijad) meile serveerivad. Paraku ei ole kõik populariseerijad ühtviisi usaldusväärsed ja tihti ei tugine nemadki algallikatele, vaid populariseeringutele ja populariseeringute populariseeringutele.
Inglise ajakirjanik Peter Watson on seadnud endale hiigelülesande: anda ülevaade 20. sajandi vaimuvooludest humanitaar- ja loodusteaduses, majanduses, poliitikas, kunstides ja popkultuuris. Watson on organiseerinud oma teksti elulooliste sketšidena ja raamatureferaatidena, mis põhinevad omakorda sekundaarsetel ja tertsiaarsetel allikatel. Bibliograafias leidub viiteid ainult ingliskeelsetele tekstidele. Ilukirjandusteoste ümberjutustuste puhul tekib tõsine kahtlus, kas autor neid ise ikka lugenud on.
Raamatut organiseerivaks printsiibiks näib olevat pinge nn kahe kultuuri vahel ehk siis humanitaarkultuuri ja loodusteaduste vahel. (Selleteemaline vaidlus puhkes 50ndate lõpu Inglismaal enam-vähem samal ajal kui lüürikute ja füüsikute debatt Venes) Watsoni silmis on 20. sajand iseloomustatav kolme tähtsa jõu võidukäiguna: need on loodusteadus, turumajandus ja massikultuur. Selles võib tal paraku õiguski olla.
Muidugi on Watsoni ülesanne kaelamurdev ja täiusliku tulemuseni mitteküündimine võiks olla andestatav. Iga lugeja silmis on Watsoni raamatust midagi tähtsat välja jäänud ja midagi üleliigset sisse võetud ning käsitluse kontseptuaalne telg võinuks ju olla kuidagi rafineeritum kui lihtsalt kolme moodsa jõu võidukäik. Mulle torkas näiteks silma, et raamatus ei ole juttu matemaatilisest intuitsionismist, semiootikast, Bahtinist, Vernadskist, Mi?oszi ”Vangistatud mõistusest” jne. Kuid sellised vahelejätted nagu ka lihtsustav või tendentslik üldkontseptsioon on nii ambitsioonika ettevõtmise puhul möödapääsmatud.
Raamatu suurim häda on hoopis see, et Watson on lihtsalt saamatu refereerija. Kui ta püüab kokku võtta mõne filosoofi, teadlase või kunstniku ideid, siis ta eksib biograafilistesse anekdootidesse ega suuda kuidagi selgitada, milles siiski seisnes Gödeli, Kafka, Heideggeri või Hilary Putnami mõttetöö tähtsus. Arvestades, et 20. sajandi mõttelugu ühte köitesse võtmine nõuab suurt tihendamist, paneb imestama autori lobisemiskalduvus ja ruumiraiskamine.
Ühesõnaga sellises raamatus on faktivead, väljajätted ja kontseptsiooni ühekülgsus mõistetavad puudused. Andestatav ei ole aga autori kirjaviis, oskamatus tabavalt ja aforistlikult refereerida ning isikliku stiili puudmine. Selles mõttes esindab Egon Friedelli ”Uusaja kultuurlooga suurest katkust kuni Esimese maailmasõjani”, mille lõpp on eesti keeles veel ilmumata, hoopis kõrgemat klassi: seal on stiili, elegantsi ja isiklikku hõngu.
Watsoni raamatu tõlkimist on õigustatud väitega, et paremat üldülevaadet 20. sajandi ideedest pole lihtsalt võtta. Kuid selle asemel võinuks ju tõlkida mitu omaette raamatut. (Soovitaksin loodusteaduse alalt Bill Brysoni ”A Short History of Nearly Everything”, 2003, 690 lk, ja kultuuri alalt näiteks Peter Conradi ”Modern Times, Modern Places: Life & Art in the 20th Century”, 1998, 750 lk.)
Niisuguse literatuuri eestikeelsed tõlked vääriksid kunagi põhjalikumat käsitlemist. Alles see oli, kui Huntingtoni ”Tsivilisatsioonide põkkumise” tõlkest (Ilmamaa) võis kohata ”telgajastu” asemel ”kivikirveste ajastut”. See oli vist R. Pipesi ”Kommunismis”, kus leidsin ”viienda veeru” ”viienda kolonni” asemel. Fukuyama ”Ajaloo lõpu ja viimase inimese” tõlkes (Tänapäev) kõneldakse kellestki ”tähtsast Nõukogude Liidu üliõpilasest”, kus oli mõeldud ”tähtsat sovetoloogi”. Inglise keel on vaene keel: selles puudub näiteks omaette sõna ”inimese” jaoks. Seetõttu öeldaksegi kahe sõnaga ”human being”. Aga sellepärast ei peaks seda eestikeelde tõlkima ”inimolendiks”. Isegi ”men and women” võiks maakeeles vabalt olla ”inimesed”, mitte ”mehed ja naised”.
Ka ”Kohutava ilu” tõlkes leidub mõndagi naerma- ja nutmaajavat. Kui Kafka kohta öeldakse ”he was educated in German language”, siis see ei tähenda, et ”ta oli õppinud saksa keelt” (lk 262), vaid et ta oli saanud saksakeelse hariduse. Kui originaalis on ”Kafka parts company with Heidegger ...” siis see tähendab umbes, et ”siinkohal Kafka ja Heideggeri sarnasused lõpevad”, mitte aga ”Kafka lõpetab siiski suhted Heideggeriga” (lk 264). Loogiline termin ”implies” ei ole eesti keeles ”viitab” (lk 114). Peapeale on mõte pööratud lauses: ”[Rawls] arutleb, et kodanikuallumatus on õigustatud, kui enamus, võib-olla enamust esindava partei kaudu, otsustab anda vähemusele võrdsed vabadused” (lk 587) – loomulikult peab seal olema ”keeldub andmast” (”refuses to grant”). ”Basic” ei ole enamasti ”algeline” (lk 586), vaid ”põhiline”, ”fundamentaalne”. Usun, et meie filosoofiapruugis on piisavalt juurdunud ”empirism” ”empiritsismi” asemel või ”ühismõõdulisus” ”samahõlmavuse” asemel (commensurability, lk 718). Ja kõige vihastavam selles raamatus on tõsiasi, et kohmakas kaudtõlge Ossip Mandelštami ”Kremli mägilasest” on millegipärast omistatud minule (lk 352). Kõige selle juures esindab ”Kohutava ilu” tõlge siiski täiesti keskmist eesti tõlketaset.
Peter Watson
Kohutav ilu: 20. sajandi intellektuaalne ajalugu.
Varrak 2004. 952 lk.
