Perdro Krusten “Kaugelviibija käekõrval"'
Pedro Krusten (1897-1987) oli viljakas eestiaegne ajakirjanik ja kirjanik, kes oma tugevamad teosed lõi 1950.-60. aastail USA-s elades. “Kaugelviibija käekõrval” (esmatrükk Lund, 1957) jutustab Henrik Visnapuu pagulasaastaist 1944-51, tema südameinfarktist põhjustatud elulõpuni.
Vilunud ajakirjaniku esitusviis on lüüriline ja mälestuslik, uuriv ajakirjandus või kirjanduslik biograafia see raamat pole. Krusten kirjeldab Visnapuud sellisena, nagu ta teda paguluses nägi, veidi lisab ka teistelt kuuldut. Taustaks kirjeldused pagulaslaagri oludest ning elust Ameerikas. Krusten kujutab poeeti justkui distantsilt, kauniskirjandusliku sumedusega, oletamisi, ega kipu fabuleerima. See teeb kirjapandu usaldusväärseks, aga samas ka pisut uduseks, jättes selle ilma detailide ja faktide teravusest.
Eesti biograafiakultuurile nii tüüpilisest delikaatsusest esineb Visnapuu viimaste aastate elukaaslane (? seegi jääb veidi segaseks) raamatus nime all Silvia (nimeregistris Silvia N). Too naine, kelle eneseohverdust autor imetleb, vääriks ometi nime kirjandusloos. Visnapuu ju armastas oma naisi, kirjutas neist luuletusi. Või kui 1957. aastal oli asi delikaatne, võinuks ehk teose uustrüki kommentaaridega varustada. Mõnevõrra leiab vaatlust küll Visnapuu vahekord oma Saksamaa-aegse muusa Hõdega, kes küll muusa-koorma eest põgenes.
Kuigi olud olid sõjajärgsel Saksamaal muidugi viletsad, polnud need lausa näljaselt dramaatilised. Kuigi Visnapuu nurises, et tema kui poeedi eest piisavalt ei hoolitseta, oli tal siiski teatud mõttes eriseisus. Ja kuigi meeleolu oli enamasti must, ilmus Visnapuul 1946-48 neli luulekogu! Loominguliselt oli see viljakas aeg. New Yorgiski kohanes vana siurulane, unistas öövahikohast ja kandideeris tööle Ameerika Häälde, ajas kirjandusasju ja oli muidu ka igati teotahet täis. Oleks küllap paljugi jõudnud, kui haigus poleks 61-aastase mehe maha niitnud.
Sümpaatne raamat, sobib lugeda jätkuna Visnapuu enda mälestusteraamatule “Päike ja jõgi”. Ja kuidas tahaks lugeda Visnapuu biograagfiat! Sest Visnapuu oli suur poeet, hoopis põnevam kui Sütiste või Semper, selline nagu Sinijärv ja Rooste kokku.
