Audiokujul luule, eriti kui seda esitab autor ise, on mind alati veidi kahtlustavaks teinud. Poeet kipub oma teksti üle dramatiseerima ja mõjub oma pretensioonikuses ning diibitsemises pehmelt öeldes naeruväärselt. Viidingu vinüül näiteks kahandas Üdi võlu mu silmis paari protsendi võrra. Mõneks ajaks.

Aga miks ma seda räägin? Mitte ainult sellepärast, et Indrek Spungini sooloplaat algab ja (jätkub siin-seal) lihtsa etlemisega. Hääl ja riimid. Albumi ava- ja nimilugu lööb sisse nagu happeline Onu Remus, jutustades kinky’st ja nukrast metsa-armukolmnurgast. Aga „Lahtise peaga ahvinäoga poiss“ on omamoodi luuleplaat, milliseid meil juba ammu enam ei teha.

« Avalehele 0 Kommentaari