See ammune dialoog oma vanaemaga – olgu muld talle ja ka kõneks olnud kirjanikule kerge – meenus mulle, kui vaatasin kevadise Berliini tüpograafiakonverentsi eeskavva kuulunud Luke Hollandi dokumentaalfilmi “Looking for mr. Gill” briti vahest kuulsaimast tüpograafist Eric Gillist. Surematu, meile igal esmaspäeval Just!-is esindatud trükikirja Gill Sansi looja, disainer, kunstnik ja skulptor, ilmne geenius.


Aga ka igasuguseid piire ületav skandalist. Zoofiil, intsesti ja liputamise viljeleja. Õudne hakkas vaadata, kuidas 90ndais eided ja taadid, kes Gilli (1882–1940) veel mäletasid, pajatasid kaamera ees tema tegudest džinntoonikut limpsides vanainimesliku irooniaga. “Pani kõike, mis liigub,” oleks selle jutu võimalikest sündsaim kokkuvõte.


Ja samas, ma ei kasuta Gill Sansi ega Perpetuad ega teisi Gilli kirju oma töödes eriti, kuid Gilli looming on suur ja oluline osa disainiajaloost ja ma ei ole üldse kindel, et Gill Sans, moodne 30ndate kirjatüüp, ei tule tagasi. Siin ongi küsimus: kas me peame loomingut siduma autoriga või ei? Kunsti perverssusega? Kas me näeme Gill Sansi elegantsete kurvide taga autori abielurikkumisi ja tütarde kuritarvitamist või on see puhas, sisuvaba geomeetria?


Ja kuidas kuulub siia juurde veel sügavalt katoliikliku Gilli isiklik ettekujutus, et ta tegi kõike õigesti? Kolleeg, kes leidis Kaplinna antikvariaadist Gilli autobiograafia, pani selle varsti käest, olnud igav ja enesekeskne religioosne heietus enda ja jumala suhetest, kui ma tema juttu õigesti mäletan.


*

Nii et vastuolu isiksuse ja loomingu vahel, nagu tihti. Kumba poole valime?


Kuivõrd muudab teose vastuvõttu autori isik? Mis hetkel ta takistab asja päralejõudmist? Mis hetkel ta katapulteerib muidu vähetähtsa asja kuskile keset enamiku poolt vaadeldavat kosmost?


Asjad on keerulisemad kui pealt näha, aga see on lihtsameelse lauseke. Tegelikult on nad palju ja palju keerulisemad..


Paneks selle loo pealkirja Gill Sansi? Et näidata, et ses kirjatüübis on palju rohkem kui labane moraalitus?