Pet Shop Boys “Yes, Pet Shop Boys”

Diskosauruste juubeliplaat.

Pet Shop Boys

“Yes, Pet Shop Boys”

(Parlophone)

Pet Shop Boys on vana ja nende kümnendal albumil pole midagi uut. Ei mingeid üllatusi. Aga seda polegi vaja, sest nad on Pet Shop Boys ja teavad popmuusikast kõike. “Yes...” on kaalutletud, suurejooneline ja maitsekas – “All Over The World” sämplib Tšaikovskit; Kanada viiulipopi imelaps, Final Fantasyna tuntud Owen Pallett orkestreerib “Beautiful People” ja “Legacy"; “Did You See Me Coming?” laseb särada indiroki kitarriebajumalal Johnny Marril; Girls Aloudi ja Sugababesi produtsenditiim Xenomania hoolitseb aga selle eest, et “Yes” jõuaks kindlasti tänapäeva teismeliste tüdrukute iPodidesse. Kõige selle üle seisavad Neil Tennant ja Chris Lowe nagu kaks vanajumalat, kes hoolitsevad selle eest, et nende loodud väike perfektse popi maailm hetkekski rajalt kõrvale ei kalduks. Läbimõeldud ja täiuslikult pakendatud yuppie-biit, mis samas põeb raskekujulist irooniatõbe.

Kunagi sattus mulle ette selline lause, et kui The Smiths tegi muusikat raamatukogudele, siis Pet Shop Boys komponeeris kaubamajadele. Millegipärast tundub mulle aga, et selle torkiva melanhooliapopi saatel oleks suht raske ostelda. Siuke tunne, nagu irvitaks keegi sinu selja taga küüniliselt lihtsalt selle üle, et sa siin oled.

7