Eks Herman Simmi kaasus on toonud meid vahest rohkem maa peale. Seltsimees Tretjakovi mälestused on ses mõttes veelgi kainestavamad. Luure on kõikjal. Isegi Ameerikas, kindlasti Eestis. Ärgem olgem lihtsameelsed. 

Ent ei saa jätta ütlemata, et ameeriklasest autori kokkuvõtvad taustaselgitused on tihtipeale nati imelikud, isegi asjatundmatud. Seda vaatamata sellele (või just nimelt selle pärast), et autor on endine Washington Posti tippajakirjanik. Meie, kes me Vene ajakirjandust ja seal riigis toimuvat pisutki jälgime, teame näiteks, et endist presidenti Boriss Jeltsinit ümbritsenud mõjukatest miljardäridest õukonda kutsuti tõesti “perekonnaks”, kuid sugulussidet presidendiga neil mogulitel siiski polnud. Earley usub, et kõik nad olid otsesed sugulased. Selliseid nn otsetõlkeid kohtab raamatus päris mitut puhku. Ja see häirib. 

Ning veel, kui tohib nuriseda, on teksti sattunud mõned häirivad nime­apsud. Näiteks NSV Liidu viimne KGB pealik oli siiski sm Vadim Bakatin, kuid raamatus saab temast ühtäkki Batakin. Apsudest hoolimata tuleb raamatut ikkagi harivaks ja sümpaatseks pidada.