Peter Mayle, “Prantsuse naudingud”.

Tõlkinud Ehte Puhang.;Varrak. 205 lk.

Peter Mayle, “Prantsuse naudingud”. Tõlkinud Ehte Puhang. Varrak, 205 lk.

Tegelikult võiks sellist pealkirja kanda ka mõni seksjutt, no küll mitte vast päris hard-core porno, vaid pigem pehme erootika valda kuuluv teos. Aga pühendunud gurmaani jaoks ongi “Prantsuse naudingud” väga erutav lektüür.

Oma uues raamatus laulab Peter Mayle hümni prantsuse kokakunstile. Eesti söögi- ja veinikirjanike read kahvatuvad ekstaatilise ülemlaulu kõrval, kus iga viimanegi sõna on justkui südamevere või maomahlaga kirja pandud. Ent nagu kõik hümnid ja oodid, nii läheb ka käesolev liturgia tüütuks kätte. Kui kaua üks normaalne inimene, kelle elus leidub teisigi rõõme peale söömise ja seedimise, ikka kõhuorjamisest lugeda jaksab? Seda enam, et tõeline gurmaanlus on rikaste päevavaraste lõbu. Ja ärgu tulgu Mayle rääkima, et Prantsuse vabariik on tänu oma hõrkudele juustudele, mahlakatele konnakintsudele ning libedatele tigudele mingi maapealne paradiis.

“Enamik toidukriitikuid tahavad lihtsalt kuulsad olla, tahavad, et neid ära tuntaks, silitataks, tahavad tunda, et nende nimi paneb kokal hirmuvärinad mööda selgroogu üles-alla jooksma. Teatav annus kuulsust ning sellega kaasnev eriline tähelepanu on see, mis neile söömise juures meeldib,” sarjab Mayle`i  möödaminnes elukutselisi maitsekütte. Kuldsed sõnad, mis paraku kehtivad ka autori enese kohta.

Mõttetu kokaraamat, kus pole ühtegi retsepti. Väga tammine järelmaitse.

MART JUUR