Petrograd 1917: Inimesed tapavad siin üksteist nii, nagu meie tapame kärbseid
Seda ei oleks mu kallis vanaema Emilie osanud uneski näha, et ligi pool sajandit pärast tema surma uurib 1917. aasta vene revolutsiooni asjatundja, briti ajaloolane ja kirjanik Helen Rappaporttema 1916. aastal Peterburis tehtud fotot. Ning vaatab uhkes tsaari ihukaitseväe paraadmundris vanaisa pilti ja ütleb tunnustavalt: „Milline kena noor mees!“
Helen Rappaporti raamat „Revolutsiooni küüsis. Petrograd 1917“ (Varrak, 2017) puudutab paljusid eestlasi. Enne kommunistide riigipööret elas Peterburis ligikaudu 40 000 eestlast, kellest paljud pöördusid pärast Eesti Vabariigi loomist kodumaale tagasi.
Sündmused, mis nii kohutaval kombel muutsid 20. sajandi ajalugu, toimusid minu 1888. aastal Peterburis sündinud vanaema Klimovi põiktänaval asuvast kodust viie kilomeetri raadiuses – seal oli Neeva kaldapealne, Talvepalee, Palee väljak, Marsi väljak jpm. Samasse raadiusse jäi ka Preobraženski polgu kasarm, kus teenis Johannes-Voldemar Hõbemägi ehk Ebbjemjegge Jogan, nagu esimeses maailmasõjas vapruse eest Georgi risti pälvinute nimistus tema nimi on kirjutatud.
Perekonna ajaloo tõttu pakuvad Peterburi ja 1917. aasta revolutsioon mulle suurt huvi. Kuid mis tunne oli elada 1917. aasta Petrogradis (nagu linna 1914–1924 nimetati), sellest ei suutnud ma Nõukogude valedest ja manipuleerimisest tulvil ajaloost aru saada. Ning alles lugedes möödunud aastal eesti keeles ilmunud Helen Rappaporti raamatut, tajusin ma, mida pidid kunagi üle elama minu vanaisa ja vanaema.