Helen Rappaporti raamat „Revolutsiooni küüsis. Petrograd 1917“ (Varrak, 2017) puudutab paljusid eestlasi. Enne kommunistide riigipööret elas Peterburis ligikaudu ­ 40 000 eestlast, kellest paljud pöördusid pärast Eesti Vabariigi loomist kodumaale tagasi.

Sündmused, mis nii kohutaval kombel muutsid 20. sajandi ajalugu, toimusid minu 1888. aastal Peterburis sündinud vanaema Klimovi põiktänaval asuvast kodust viie kilomeetri ­raadiuses – seal oli ­Neeva kaldapeal­ne, Talvepalee, Palee väljak, Marsi väljak jpm. Samasse raadiusse jäi ka Preobraženski polgu kasarm, kus teenis Johannes-­Voldemar Hõbemägi ehk Ebbje­mjegge Jogan, nagu esimeses maailmasõjas vapruse eest Georgi risti pälvinute nimistus tema nimi on kirjutatud.

Perekonna ajaloo tõttu pakuvad Peterburi ja 1917. aasta revolutsioon mulle suurt huvi. Kuid mis tunne oli elada 1917. aasta Petrogradis (nagu linna 1914–1924 nimetati), sellest ei suutnud ma Nõukogude valedest ja manipuleerimisest tulvil ajaloost aru saada. Ning alles lugedes möödunud aastal eesti keeles ilmunud Helen Rappaporti raamatut, tajusin ma, mida pidid kunagi üle elama minu vanaisa ja vanaema.

Helen Rappaport külastas möödunud nädalal Tallinnas kirjandusfestivali Head Read ning see oli hea ettekääne tsaariaegsete fotodega vanad perekonnaalbumid kaenlasse võtta ja temaga kohtuda.