Petter Næss leiab täiuslikust ühiskonnast vaimuprobleeme

Margit Tõnson vestles Norra tuntuima režissööriga, kes armastab neid, kes eluga hakkama ei saa.

Ülemöödunud nädalavahetusel kogunesid Tallinna norra filmiinimesed. Nimelt toimus siin nende ametiühingu erakorraline nõupidamine. Samal ajal näidati Sõpruse kinos viimaste aastate norra parimaid filme. Programmis “Fookus: Norra” oli ka kolm Petter ­Næssi filmi – “Elling”, noortefilm “Lihtsalt Bea” ja järjefilm “Elling – Armasta mind homme”.

Næss on üks väheseid Norra režissööre, kes ka Hollywoodis lavastanud, kuid ta põgenes sealt kiiresti, sest produtsendisüsteem hakkas ajudele.

Vaatame enne intervjuud ära pea kaks kolmandikku tema 2004. aastal valminud noortekast, mille sisuks süütuse-paine, härra õige jaoks seksuaalselt ette valmistumine, kompromissid kambavaimule järele andmise ja ­iseendaks jäämise vahel. Lavastaja itsitab nagu poisike, kui peategelase ja tema esimeseks seksikogemuseks väljavalitud “kogemustega” poisi vahel olukord piinlikuks läheb. Sooja huumori võtmes murettekitavast tendentsist kõnelev film kogus Norras 200 000 vaatajat. Küünik minus küsib, et kas tollal 41aastane režissöör tõesti korrakski ei mõelnud, et ilusad tšikid ja seksijutud on kindla peale minek ja võimas müügiargument.

Käsi südamel, kas te kalkuleerisite, et sellise teemaga saate kõvasti publikut?

Ega ma ausalt öeldes ei saanud siis arugi, et seal nii palju seksijuttu sees on. Ausõna, filmi edu tuli mulle ootamatuna, aga muidugi on tore, kui on palju vaatajaid. Ma ei tee filme ju iseendale. See teema oli mulle oluline. Kui mul poleks seal olnud südant sees, siis oleks film tulnud külm ja kommertslik.

Mõned kriitikud muidugi ütlesid, et see on tüüpiline Ameerika keskkoolifilm. Aga vat, nad unustavad ära, et Norra ongi nagu Ameerika. Kõik on sama – mood, muusika, suhtumised. Nii et kui teed filmi koolilastest Oslos, siis see ongi nagu Ameerikas. Kahjuks.

Mu meelest pole see lugu ainult noorte seksuaalsusest. See on lugu enda eest seismisest. Üha raskem on jääda endaks, teha seda, mida ise õigeks pead, mitte seda, mida teised arvavad, et sa peaksid tegema. Ja see kestab kogu elu. Norras on see probleemiks küll – nn esimesel korral unelmate printsiga peab ju kõik olema perfektne. Ja selleks seksivad tüdrukud enne sõpradega, n-ö harjutavad, et õigel ajal oleks kõik täiuslik.

Nagu filmis?

Jah, täiuslik “nagu filmis”, nagu meedias, naisteajakirjades jne.

On teil endal ka lapsi?

Jah, poiss on viis ja pool ja tüdruk kaksteist, nii et tal on see kõik veel ees (seda ütleb ta muretult ja rõõmsalt muheldes).

Norra on n-ö unelmate maa, teie aga teete järjekindlalt filme inimestest, kes ei saa hakkama, ei sulandu – autistid, asotsiaalid, immigrandid jne?

Meie sotsiaaldemokraatia kohta saab palju head öelda, kuid see tung normaalsusele läheneb tegelikult juba hullumeelsusele. Igaüks tahab sobituda, aga tunne, et sa pole piisavalt hea, ajab hulluks. Jah, ma tunnen ennast Ellingu-suguses karakteris ära, ja seetõttu teengi filme, mis näitavad, milline on elu selle perfektse pealispinna all. Teen filme nendest, kelle häält pole kuulda.

Ometi, Norras on ju hea elada?

Jah, muidugi, liiga hea. Meil ei ole “päris” probleeme, okei, vingutakse kõrgete maksude üle jms. Oled sa näinud filmi “Jumalate linn”? Vat need on päris probleemid – ärkad hommikul üles ja võitled & otil de;htuni oma elu eest. Meie loome probleeme, mõtleme neid välja.

Viimane raske aeg oli Norras 60 aastat tagasi. Pärast Teise maailmasõja lõppu ehitati riik üles. Nüüd on kõik valmis. Ja kuskile pole enam minna. Heaoluühiskondades on selle võrra suuremad vaimsed häired, psühholoogilised probleemid – üksildus, kohandumisvõimetus...
Norra film on olnud pikka aega oma naabrite, Taani ja Rootsi, isegi Soome filmi väikevend.

Nüüd on olukord muutumas. Miks ja kuidas?

20 aastat tagasi tegid inimesed filme lihtsalt filmide tegemise pärast. Paraku. Praegu on palju noori inimesi, kellel on sisemine sund ja vajadus filmi teha, oma lugu rääkida. Seepärast ongi olukord paranenud. Muidugi, ka elementaarsed kutseoskused on paranenud.
Meid on siiski juba süüdistatud selles, et teeme jube palju filme 30. aastates meestest, kes ei tea, mida oma eluga peale hakata. Aga nii see praegu on, selline on see ühiskond, kus me elame. Naised ei vaja enam mehi, noh, millekski muuks kui laste saamiseks. Nende funktsioon ja ülesanded tuleb ümber mõelda.

Te hakkasite filme tegema küpse inimesena, 39aastaselt?

1998–1999 tegin oma esimese filmi (“Absolute Hangover”, mida näidati ka Pimedate ööde filmifestivalil – MT). Enne seda lavastasin sama teksti teatris. “Ellinguga” läks samuti – enne lavale, siis filmiks. Teater on hea laboratoorium, kus sa saad testida, kas ja kuidas lugu publiku peal töötab. Film annab lihtsalt meeletult palju mänguvõimalusi juurde.

Oslos tõin just lavale loo “Gone with the Woman” (parafraas filmi “Gone with the Wind” ehk “Tuulest viidud” pealkirjast – MT). See on nüüd siis jällegi üks 30aastase mehe lugu, õigemini, väga kummaline armastuslugu mehest, kelle elu võtab üle üks naine. Mees ei saa selle olukorraga hakkama, ning otsustab lõpuks hoopis armuda, mitte vastu panna. Aga see pole hea lahendus. Film on traagiliselt naljakas, nagu mu filmid kõik. Sest nii naljakas on, kui kõik veab viltu (naerab nakatavalt).

Kas koomilises võtmes on lihtsam lavastada?

Ei ole lihtsam ja küll ma kunagi ühe ülimalt traagilise draama ka ära teen. Kõige raskem on leida tasakaal huumori ja tõsiduse vahel. Asi on selles, et huumor võtab pinge maha, ja nii jõuab tõsine teema paremini kohale. Kunst on selles, et pilgata ei tohi, tuleb saada publik naerma koos karakteriga, mitte tema üle.

Mulle meeldis väga “Babel” – see on võimas film. Mulle meeldib nii naerda kui nutta. Aga ma usun, et enamikule meeldib ikkagi naerda ja tunda end paremini, mitte halvemini. Vat see on küll Norra probleem, et ei ole võimalik ennast enam paremini tunda.

 

Petter Næss
(sündinud 1960) on kirjanik, näitleja, filmi- ja teatrilavastaja. Pärast “Ellingu” tohutut edu (800 000 vaatajat Norras) ja Oscari-nominatsiooni kutsuti ta Hollywoodi lavastama. “Mozart and the Whale” ei kukkunud välja sugugi sellisena, nagu Næss seda soovis. Kuna Ameerikas toodetakse filme erarahaga, siis võtsid produtsendid postproduktsioonis järje üle. “Minule ei antud võimalust viimast sõna öelda. Nad vahetasid ära musa, ja minu jaoks ühest tõsisemast filmist tegid nemad romantilise komöödia! Norras räägime me postproduktsioonis, millist filmi me tahame teha. Seal aga räägitakse lõpufaasis filmist, mida publik näha tahaks.”
Ameerikas elab sama palju norrakaid kui Norra kuningriigis. Næss on ülimalt kriitiline Ameerika poliitika suhtes, kuid selgitab, et kuna Ameerika aitas Norrat pärast sõda üles ehitada, siis on kahel riigil väga tihe side. “Võib-olla siis, kui ameeriklased on kogu maailma perse keeranud, saadakse aru, et ameeriklane ongi see bad-guy. Kui keegi praegu Norras valitsuse tasemel julgeb öelda midagi Ameerika-vastast, tuleb kohe kõne Ameerika saatkonnast. Norra valitsus peaks olema palju kriitilisem, aga nad ei julge. Ma peaks sellest vist filmi tegema!”