Mõned korrad pensionile minemisega ähvardanud Phil Collins on albumi “Going Back” tarvis sisse laulnud 18 cover'’it oma lapse- ja nooruspõlve lemmiklugudest. Niisiis kolm varast Stevie Wonderit, kolm laulu Martha and The Vandellase ja Four Topsi repertuaarist, Smokey Robinsoni, The Ronettesi, Curtis Mayfieldi ja teisi näpuotsaga veel. Peamiselt siis 60ndate õnnis soul ning stuudios abistas Collinsit soulfirma Motowni omaaegne majabänd The Funk Brothers, et töötlused ajastutruudena, vanu-häid-aegu-meenutavatena kostaks. Tore ja väga moodne projekt, ainult et Phil Collins on sama asja juba korra väga edukalt teinud. Kui ta aastal 1982 The Supremesi “You Can’t Hurry Love’ist” soolokarjääri esimese megahiti välja pigistas. Sellesamuse cover’i hoos terve plaadike ka matsub (v.a ballaadid, mis ei ole ükski paraku nii hea kui teine täht-cover Phili loometeelt – “A Groovy Kind of Love”).

Teine mure on Phili hääl. Tema vokaal on aastatega väga peenikeseks ja õhedaks kulunud, selliseks lapselikuks (võrrelge kas või samase The Supremesi cover’iga). Ning kui 59aastane mees lapsehäälselt lõõritab, tekitab see pisut ebamugavat tunnet.

“Going Back” on rõõmsa tujuga tehtud n-ö hea-tuju-plaat ja kes muusikast rohkemat kui hea tuju ei otsi, saab plaadiga rõõmsalt ringi sõita. 6