Põnev, sünguseni tõsine, samas aga ka mõne väga armsa kujutelmaga raamat. Pullman on üks 1990ndate ingliskeelse lastekirjanduse tähelepanuväärsemaid autoreid. Kena, et teda tõlkima on hakatud.

“Kuldne kompass” köidab kiire sündmustiku ja paljude meeldejäävate tegelastega ning annab ka sügavamalt mõtlevale lugejale vaimutoitu. Olgu või nimetatud sellised motiivid nagu daemon ja oblatsioonikomitee.

Igal inimesel on oma daemon ehk loom-sõber, justkui hinge osa, hingeloom, hingekuju, looma-abiline. Psühhoanalüütilist sorti uurijad seostavad seda anima-animuse ideega. Daemon on kogu aeg muutumises – kuni laps suureks kasvab. Kui su daemon paika jääb, tead sa, kes sa oled.

Tegevus hakkab arenema ühes Oxfordi kolledžis ja jõuab külmale põhjamaale, mida valvavad pantserkarud ja kus tegutseb oblatsioonikomitee, mis kavandab ja teeb teoks laste nö lõhestamist. See on protsess, milles elukogenud inimene tunneb ära totalitaarse kasvatuse jooni – hinge kallale minemist mingi kõrgemaks tunnistatud idee nimel. Ühiskonnakord, kvantteooria, maailmade paljusus jms – see raamat ei lase end mõõta mingi “lapselikkuse” mõõdupuuga. Ta otsib elava kujutluse ja ärkvel mõistusega lugejat, vanus pole tähtis.