Philipp Blom “Pöörased aastad. Euroopa 1900–1914”

Tõlkinud Tõnis Värnik. Varrak, 2010. 544 lk.

1914. aasta Sarajevo atentaadi eelset Euroopat mäletatakse tagantjärele idüllina. Kas ta oli seda? Võrrel­des veresauna ning segadusega, mis ­tabas maailma 20. sajandi järgnevatel aastatel, võib-olla et oligi. Aga see ongi vaade tagantjärele.

Blom paneb eessõnas südamele, et lugeja katsuks unustada kõik, mis ta teab Euroopa ajaloost pärast 1914. aastat. Et me loeks 1900–1914 juhtunust valge lehena.

Tulemus on tõesti huvitav. Blom tõestab raamatu 15 peatüki vältel (igale aastale üks peatükk), et 20. sajand sellisel kujul, nagu me seda tunneme, oli, ütleks, et isegi mitte embrüonaalsel kujul, vaid täiesti väljakujunenult olemas juba no näiteks 1906. aastal.

Mis iseloomustas Euroopat viieteistkümnel aastal enne Suurt Sõda; mis olid ­tollased põhiteemad? Terrorism, globaliseerumine, immigratsioon, tarbijalikkuse pealetung, moraalsete väärtuste kokkuvarisemine, suurriikide rivaliteet. Loe ja imesta, kui aktuaalsete probleemidega pidi vanavanavanavanemate põlvkond rinda pistma.

Idülliline polnud see maailm mingil juhul. Eriti selgelt tuleb see ette 5. peatükis “Võimsamini puhke, maru”, kus autor kirjutab Venemaa praeguse pühaku ning märtri tsaar Nikolai II kohta midagi sellist, mis meenutab kangesti noorpõlves loetud nõukogude ajalookäsitlusi. “Verine Nikolai” oli tema hüüdnimi bolševistlikus kirjanduses ja Blom nõustub sellega. Valitseja ­olnud tühine mees, heal juhul kaardiväepolkovniku tasemel. Blom tsiteerib tollast rahandusministrit Sergei Wittet, kes nägi ja teadis asja isiklikust kogemusest. Huvitav on sümpaatia, mis kumab Blomi tekstist, kui ta kirjutab vene sotsialistidest-revolutsionääridest. Nendest, kes loopisid pomme ametiisikute pihta ning tõukasid hiljem vene impeeriumi ja seal elanud rahvad uude katastroofi.

Aga kummaline on see vaid nii kaua, kui meenub autori eeltoodud manitsus vaadata konkreetset 1905. aastat just selle aasta enda kontekstis, tegemata ettevaatavaid mäluhüppeid 30. aastate GULAGi ajalukku. Vene impeerium oli tõesti üks ängistav koht.

Aga noh, kui “Nikulai” oligi verine, siis Belgia monarh Leopold II oli lausa massimõrvar.

Minu kunagine õppejõud Tartu ülikooli päevilt Kaido Jaanson ütles kord loengul, et ajaloolane saab rekonstrueerida sündmusi ning otsida fakte, kuid ta ei saa kunagi taastada uuritavate aastate emotsioone.

Just seda aga Blom püüabki teha. Saksamaal sündinud ning mitmes Euroopa riigis elanud ja õppinud Blom ei ole ajaloolane, ta on ikkagi kirjanik.

Tal on lubatud teha seda, mida tõsine ajaloolane vaevalt et riskib.

Blom muugib tollal elanud inimeste hinge lahti. Muukrauaks näikse olevat vana hea seks. Blom: “Tänapäeva seisukohast on Freudi meetod osutunud ühiskonna või kirjandusmaailma uurimisel kasulikumaks kui üksikisikutest patsientide ravimisel… Kas võib olla tõesti nii, et kogu kultuur ei kujuta enesest midagi enamat kui nn ürginstinktide – millest nähtavasti ei sobi rääkida naiste juuresolekul ja millest paljud noored neiud ei tea midagi enne, kui leiavad end abieluvoodist – õilistamist?” (lk 81).

Mul on tunne, et Blom on oma püüdlustes seksi tähtsust rõhutada isegi edukas, ehkki samas neetult pinnapealne. Nojah, raamatu maht on muidugi piiratud.

Lugeda on seda kerge. Tekstis on rohkelt igat sorti anekdootlikke juhtumeid, sajandivanust kõmu ja klatši, ootamatuid paralleele tänapäevaga (1903. aasta reklaamikarjatus ajalehest Le Matin: “Ärgake! Mis aitas mind terveks saada, aitab ka teid. Tarvitasin kõikvõimalikke ravimeid, aga ükski ei aidanud. Küll aga mõjus elekter. Doktor MacLaughlini Electro-Vigueur ravis mind terveks ja aitab ka teid. Iga nõrkusest vaevatud inimene on õnnega koos…” (lk115). No kas ei meenu moodne kosmodisk?

Äratundmisrõõmu on selles raamatus kuhjaga. Kindlasti saab ka uusi teadmisi ning vaadet tuntud asjadele uue nurga alt. History at its best!