Kui saabusid uudised Le Peni edust Prantsusmaa presidendi valimiste esimeses voorus 21. aprillil, käis mul ootamatult peast läbi kohutav mõte. See polnud mingi kindel teadmine. Isegi mitte tõenäosus. Aga kahtlemata võib seda nimetada üheks paljudeks võimalusteks. Ma mõtlesin nimelt, et kui Henri Matisse oleks praegu veel elus, siis võinuks ta hääletada Le Peni poolt.
Ma tean – see on masendav ja hirmus mõte. Aga see tabas mind, kuna Londoni Tate Modernis valmistati parajasti ette Matisse’i-Picasso näitust – tublisti hilinenud väljapanekut, mida oleme oodanud juba terve sajandi – ja seetõttu oli mul põhjust süüvida mõlema mehe ellu. Ja ma avastasin Matisse’i kohta asju, mis tegid mind ärevaks.

Näiteks 1925. aastal intervjueeris teda üks Taani ajakirjanik ja kunstnike immigratsiooni kohta olevat Matisse öelnud järgmist: “Minu meelest pole sugugi hea, et Pariisi tuleb nii palju välismaa kunstnikke. Sageli on tulemuseks, et neile kunstnikele iseloomulikke kosmopolitismi ilminguid peavad paljud inimesed prantsusepäraseks. Prantsuse kunstnikud ei ole kosmopoliidid.”
Olgu peale, need on vaoshoitud ja isegi viisakad esteetilised mõtteavaldused. Mingil juhul pole tegu fašisti mõtetega. Kuid enamik inimesi, kes hääletas aprillis Le Peni poolt, polnud samuti õiged fašistid. Nad on tavalised prantsuse patrioodid, kes peavad isamaale sisse tunginud võõraste geenide vohamist hädaohuks. Selles suhtes sarnaneb nende mõttelaad minu meelest Matisse’i omaga.
Tate Modernis avatud näituse eesmärgiks on 20. sajandi kahe suurima kunstniku otsene võrdlemine ja vastandamine. Paljud maalid toodi kohale mitmetest muuseumidest. Ja tähelepanu keskmes on 34 pöördelise tähtsusega tööd kummaltki mehelt, mis moodustavad dramaatilise vastasseisu, ehk nagu vaieldamatult matšolikum Picasso oleks eelistanud öelda – minnakse käsitsi kokku.
See väljapanek on nii selgelt vastandav, et kiusatus vaagida kaht geeniust muutus vastupandamatuks juba enne näituse avamist. Prantsusmaa presidendivalimiste toimumine just õigel hetkel oli juhus. Säärases olukorras leidsin, et oleks sünnis panna paika mõningad tõsiasjad, millest lähtuda. Esimene neist oleks minu meelest see, et mitte kunagi, isegi kui see tähendanuks vangiminekut ja loobumist oma Gaulois’ sigarettidest, ei kujuta ma ette Picassot hääletamas Le Peni poolt. Seda ei oleks saanud juhtuda. See oleks olnud vastuolus kogu tema olemusega. Tõik, et sama ei saa öelda Matisse’i kohta, ei pruugi kõigile korda minna.
Matisse armastas korda. Ta oli kuulus oma laitmatu riietuse poolest igas olukorras. Tema ateljee oli puhas nagu arsti vastuvõturuum. Ta isegi maalis, särk seljas ja lips ees. “Instinkte tuleb talitseda, nii nagu pügatakse puude oksi,” teatas ta nooruses, “siis arenevad nad paremini.” Picasso – kümme aastat noorem, hispaanlane, pagulane, läbinisti boheemlane – poleks sellega nõustunud. Tõepoolest – raske oleks leida vastandlikumat paari. Picasso oli id. Matisse oli ego. Picasso oli boheemlane. Matisse oli väikekodanlane. Picasso oli geenius juba poisikesena. Matisse pidi algselt saama advokaadiks.

Francoise Gilot, Picasso armuke 1940ndatel ja 1950ndate algul, kes külastas koos Picassoga Matisse’i mitmel korral ja meenutas hiljem neid külaskäike oma memuaarides, nimetas koguni Matisse’i kõnepruuki ebatavaliselt korralikuks ja täpseks. Ilmselt mõjutas ka tema selge diktsioon kuulajaid, kes jälgisid tema esinemisi Vichy ametlikus raadios 1942. aastal. “Kui oled pühapäeval, 27. juunil kell 14.30 vaba,” kirjutas Matisse tollal oma sõbrale Pierre Bonnard’ile, kes samuti hindas Vichy valitsuse alla jäänud Lõuna-Prantsusmaa mõnusid, “siis kuula riigiraadio saadet Nizzast. Kuuled ülevaadet Nizzast, milles ma räägin oma laululindudest.” Ühtki teist kunstnikku ei lasknud Vichy kollaborantidest võimumehed eetri lähedalegi. Matisse’il õnnestus esineda mitmes säärases saates. Ilmselt ei peetud teda Vichy valitsusele ohtlikuks.
Samal ajal varjas Picasso end okupeeritud Pariisis. Sakslastele tema sealolek ei meeldinud. Franco, keda Picasso oli igat moodi solvanud lugematutel kunstisündmustel, oli nõudnud, et Picassol hoitaks silma peal. Picasso oleks võinud põgeneda Mehhikosse või New Yorki. Tal oli selleks võimalus. Aga ta ei kasutanud seda. Ta jäi Pariisi ja näis oma kohalolekuga sakslasi lausa mõnitavat.
I maailmasõja ajal oli ta samuti Pariisi jäänud, ehkki mitte nii kuulsusrikkalt. Gertrude Stein, tema tollane sõber ja patroon, mäletab, kuidas nad jalutasid Raspail’ bulvaril, kui neist mürises mööda kaitsevärvides suurtükiväekolonn. Steini sõnul hüüdis Picasso sellele osutades: “Meie tegime seda.” Vahest vihjas ta, et mingil ähmasel moel oli tema põlvkond süüdi sõja puhkemises? Aga see polnud nii. Tegelikult pidas ta silmas, et kubistid olid need, kes leiutasid kaitsemaskeeringu.
See oli peaaegu tõsi. Kubistide optilised katsetused murtud värvide ja vormiga polnud mitte ainult andnud tõuget uuele maskeerimismoele Prantsuse armees, vaid sõjaaegsed võimud olid koguni loonud oma rindejõududele kaks maskeerimise eriüksust, mis koosnesid osaliselt kubistidest ja teistest progressiivsetest kunstnikest. Võimude loogika kohaselt polnud keegi teine niivõrd pädev joonistama kubistlikke kaitsemustreid veoautode ja suurtükkide külgedele kui kubistid ise.
Picassot rindele ei saadetud. Hispaanlasena vältis ta väeteenistusse võtmist ja ta polnud seda tüüpi, et minna vabatahtlikuna. Ka Matisse ei läinud rindele. Esimese maailmasõja puhkedes oli ta juba 44 ja ta nägemine oli vilets. Ehkki ta püüdis väeteenistusse astuda, lükati tema taotlus tagasi. Nii et umbes samal ajal, kui Picasso jalutas koos Steiniga Raspail’ bulvaril, sai Matisse kirja ühelt sõbralt rindel, kes pajatas, et mõlemad Prantsuse maskeerimisüksused said endale maskotiks küüliku. Ja et küülikutele pandi nimeks Matisse ja Picasso. Üksuste liikmed vaidlesid tundide viisi oma maskottide üle. Vaidlused algasid küülikute kiitmisega. Aga varsti muutusid need paratamatult nääklusteks kunstnike endi ümber. Kumb oli parem, Matisse või Picasso? Me vaidleme selle üle tänini, eks ole?

Anekdoodi küülikutest saatis Matisse 1941. aasta augustis kirja teel edasi oma sõbrale ja endisele foovile Charles Camoinile. Kõigist suurtest moodsatest kunstivooludest, mis said alguse 20. sajandi Pariisist, võis fovism uhkeldada kõige väiksema panusega välismaalastelt. Mitmed fovistlikud kunstnikud, eriti Maurice de Vlaminck ja Andre Derain, avaldasid hiljem õelaid, Vichy valitsust pooldavaid, võõramaalaste-vastaseid märkusi. Sellal, kui Picasso Pariisis nälgis, lubati foovidel korraldada rohkem näitusi kui kellelgi teisel, nad andsid rohkem intervjuusid, said rohkem arvustusi.
Vastuses küülikute- kirjale kirjeldab Camoin loengut, mida oli äsja külastanud: “See juut ütles, et Picasso on “meie aja suurim prantsuse kunstnik”. “Prantsuse kunstnik sellepärast,” lisas ta, “et tegi meile seda au ja tuli töötama Prantsusmaale.” Olin liiga arg, et protestiks otsekohe lahkuda, ehkki ma ei jäänud loengu lõpuni. See on veel üks tõend selle kohta, milline jõud on juutidel meie aja üle; see panigi aluse kogu sellele vastikule, võõrale juudi-stiilile, mille taga seisab Picasso. Nüüd tuntakse seda kõike “Pariisi koolkonnana”. Kas pole irooniline!”
Me ei tea, mida Matisse vastas. Ma ei usu, et ta nõustus. 1944, kui selgus, et Picasso oli astunud kommunistlikusse parteisse, kirjutas Matisse Camoinile ja kaitses Picasso kunsti. See oli temast kena. Aga kahtlemata oleks ta pidanud sellele kirjavahetusele juba ammu lõpu tegema.

Näitus “Matisse ja Picasso” on Londonis Tate Modernis avatud 18. augustini.