Picasso on Madriidis kuum
Näitus "Picasso. Traditsioon ja
avangard".
Madridi Museo Nacional del Prado ja Museo
Nacional Centro de Arte Reina Sofia.
Prado ja Reina Sofia muuseumides augustis-septembris avatud suurnäitus "Picasso. Traditsioon ja avangard" on Madridi kunstisuve peamisi tõmbenumbreid, juuni teises pooles õnnestus ka järjekord Pradosse ära näha. Kuuldavasti on see esimene kord, kui Prado teise korruse peasaalis alaline ekspositsioon maas on ja üleval valik Pablo Picassot ( 1881-1973 ). Hispaanlased armastavad oma kujutavat kunsti ja üldsegi ei tundu, et noorte rohkus näitusel on tingitud sunniviisilistest klassiekskursioonidest või turistide rünnakust, kuigi ka neid jagub. Koduperenaiste kõrval arutlevad sajad nabarõngaga pliksid ja naikides noormehed elavalt kubismi peensuste üle, peate uskuma!
Näitus tähistab Pablo Picasso, nüüd juba suhteliselt kindlalt 20. sajandi kuulsaimaks ja suurimaks tituleeritud kataloonia ja hispaania kunstniku 125. sünniaastapäeva. Ja 2006. aastal möödub ka 25 aastat päevast, kui "Guernica", kuulsaim sõjavastane maal maailmas (mille kunstnik maalis Hispaania riigi tellimusel 1937. aastal ja mis samal aastal Pariisi maailmanäitusel oli totalitaarsete riikide, nagu Saksamaa ja Venemaa, pompöössete propaganda-paviljonide vahel ainult kunstiga täidetud Hispaania paviljoni peaeksponaat), 1981. aastal New Yorgi Moodsa Kunsti Muuseumist kunstniku viimase soovi järgi lõpuks kodumaale naasis. Picasso soov oli teatavasti, et töö pärast Hispaania tagasipöördumist demokraatlikku maailma leiaks endale alalise eksponeerimiskoha Prados (mille direktor ta aastatel 1936-1939 ise oli), paraku jäi maal isegi selle näituse kontekstis oma uuele "alalisele sissekirjutusele" Reina Sofia peasaalis (sellesse Madridi muuseumisse on koondatud maailma ja Hispaania kunst 19. sajandi lõpust kuni tänapäevani).
Reina Sofias on "Guernica" eksponeeritud dialoogis teise suure hispaanlase - Goyaga ("3. mai hukkamised Madridis", 1808), ja Manet'ga ("Keiser Maximiliani hukkamine", 1868-69). Suured kunstnikud ja suure paatosega pöördelisi kataklüsme kujutavad pildid - kokku tugevalt ruumiline ajalootunnetus - veel üks maalikunsti rolle ajaloo vältel. Kõrvalsaalis eksponeeritud pikk jada "Guernica" kujundite vormiotsinguid, alates pliiatsivisanditest kuni monokroomsete maalisketšideni, rekonstrueerivad loomisprotsessi kuupäevalise täpsusega. Suund "seestpoolt väljapoole", see on iga viimsegi kritselduse juures tajutav, tulemust võime ka vormiotsinguks pidada, õigem vist aga harjutusteks õige artikulatsiooni saavutamiseks.
Picasso aktiivne vaatamine on lausa füüsiline tegevus, joonistuste seksuaalne laetus on hämmastav, muud sõna on raske leida, hoopiski mitte nii, et kujundid alati kallutatud oleksid: õrn, räme... ja hõrk! Picasso värvist taandumise perioodid ( ja mida ka see 1901-1905 kestnud sinine perioodki muud oli ) on ühed hõrgimad üldse, nii varjundirohked kui tema hallid - tioindigost valgeni - ei ole enamiku teiste värvidki.
Levinud on seisukoht, et Picassot stilistiliselt lahterdada ei maksa, kubismi ühe rajajana oli ta 1920ndail-30ndail seostatav ka sürrealistliku liikumisega. Tema "ruumiline joonistus", mis iganes teoreetilisi spekulatsioone või põkkumisi-tõukumisi see eri suundadelt ka ei põhjustanud, mõjutas kunsti arengut maailmas. Clement Greenberg, kelle seisukoht pärast inglise kriitiku Anthony Blunti lahmivat kriitikat kolmekümnend atel (kes, olles küll Inglise kuninganna maalinõunik, oli ka Nõukogude spioon, nagu tagantjärele selgus) on üks radikaalsemaid, ei pea kunstniku Teise maailmasõja järgset loominut eriti tõsiselt võetavaks. "Kõrge" ("high") olevat asukohta vahetanud! Nüüdseks on Greenbergi kui "puhta kunsti" apologeedi täht kustumas, Picasso püstitab aga oksjonitel hinnarekordeid, tema töid ihkab oma kogudesse iga kunstimuuseum.
Prados on tema seeria sajandialguses maalitud, Madelaine'ist inspireeritud töid dialoogis El Greco šedöövritega. El Greco kui unustusest väljatiritud täht sai oma õige koha Hispaania kunstiloos alles 19. sajandi lõpul - 20. sajandi alul, kui ta ootamatult muutus terve plejaadi Euroopa noorte intellektuaalide ja kunstnike inspiratsiooniallikaks, k.a Picasso. Seda lihtsalt peab nägema, kuivõrd Picasso on igal kümnendil dialoogis kunstiajalooga! Järgnevad duetid Ingres'iga (ja Picasso pööre klassitsismi suunas ning spetsiifiline lineaarse joone kultus), Paul Gauguinist ja primitiivsest kunstist ning tollal Pariisis laia kõlapinda leidnud musta mandri kunstist rääkimata.
New Yorgi Guggenheimist, MOMAst, Clevelandi kunstimuuseumist USAst ja paljudest Šveitsi ja Prantsusmaa muuseumidest ning erakogudest laenatud tööde enamik on Hispaanias eksponeeritud esimest korda. Picasso ise elas kolm neljandikku oma elust välismaal, 1904. aastast alaliselt Pariisis.
Vasakpoolse maailmavaate tõttu (lisaks suhteliselt korralik esindatus Ermitaažis) ei olnud Picasso looming tundmatu ka nõukogudeaegses ametlikus pressis, muidugi ei kannatanud lihtsustatud tutvustusskeemid mingit kriitikat, toites pigem eelarvamusi.
Praeguseks tegutseb maailmas vähemalt kuus kunstimuuseumi, mis esitlevad ainult Picasso loomingut, neist tuntuim vast Barcelonas (Barcelona muuseumis on hea valik Picasso noorukiea töödest, sai ta ju süsteemse kunstialase alghariduse oma kunstnikust isalt). Monograafiad ilmuvad nüüd massitiraažides, rahvaväljaannete pildivalik on tihtipeale rosoljeks mälutud. Tõsiteaduslikud - kuivõrd kunstiteadus on teadus - vaidlused peaksid olema lõppenud, looming läbi uuritud.
Picasso kui modernismi suurkuju retseptsioon oli vähemalt minu jaoks alati olnud probleemne: aastakümneid üle Nõukogude Liidu ja Ida-Euroopa (ja Tartu!) nähtud sadade epigoonide töödest tuli teatud vastuvõtutõrge. Mõttetuisse vormiveiderdustesse (aga mida need epigoonid muud on?) suhtun siiamaani skepsisega. Picasso Prado näitust, mis loob ootamatuid kontekste, ruttaks otsekui tulevikku ning loob sildu eri sajanditel elanud kunstigeeniuste vahel, seda tasub aga vaadata ka neil, kelle jaoks Picasso seni lemmikkunstnik ei ole olnud.
