Picnic “Winter Honey”
Mulle meeldib Picnic. Et mulle on elu jooksul sisse pääsenud ja korda läinud kõiksugu helid, mis on indid helid, on selle sümpaatia põhjaks. Picnicu esikplaat “Winter Honey” – tõenäoliselt vaid shoegaze-nohikute avaras, aga suletud ruumis elujõuline plaat – ekspluateerib kõiki kauni ja uneleva sudu-indie stampe minevikust ja olevikust ning kui ma kipuks neile korduvkasutamist ette heitma, oleks see sama, kui nuriseks, et kausiga ette kantud maasikad maitsevad jälle nagu maasikad.
Picnicu modernse shoegaze’i – olgu see valem kirjas: ingellik naisehääl läbisegi ujuvate ja sõeluvate kõlamasside kohal ning ohtralt elektroonilisi kulinaid ja viilakaid – tõstab esimängijate pingile bändi üles leitud meloodiad. Viisijooniseid – kohe kohalejõudvaid või tasapisi kuju võtvaid – on Picnicul küllaldaselt. Samuti on nende – lauljatar Marju Taukar, Andres Soosaar ja Rivo Järvsoo pillipargil – muusikamaitse sellest heast sordist, kus saunde ja meloodiaid tuleb teineteise sisse mässida, ära peita ning joovastavalt arusaamatuteks pundardeks sõlmida. Pudrutavas massis mäslevad omaette muusikad on selle žanri põhiasi. Picnicul tuleb see hästi välja. Üksnes konarusi vokaalis võiksid nad fantaasiaküllasemalt peitsida.
Väita, et “Winter Honey” on ka eeskujulikult mitmekülgne plaat, on pisut keeruline. Armastused Robin Guthrie kitarri, Ulrich Schnaussi elektrooniliste rütmide ja Lushi taevapopi vastus on siiski võrdlemisi sarnased armastused. Öelda aga, et Picnicu unelev debüüt on üheülbaline, on täiesti vale. (Kodumaise kantri totaalse võhikuna ütlen, et:) “Fixed” on parim kantrilugu, mis Eestis tehtud. Ja mõjub kui rukkileib muude glitch-klutsh-rütmikeste kõrval. Kaugemad indihuvilised saavad kindlasti amjuusitud akordionimängust siin ja seal. “Love Song For a Imaginary Lover” on üksiku kummituse viimane laul viimseid hingetõmbeid tegeva – aparaadid lõpetavad kohe töö ja surisevad enne surma – kosmoselaeva kaptenisillal. 8
