Ma ei suhtu sugugi irooniliselt vajadusse kultuuri tegemist ja tarbimist kuidagi mõõta. Juba praegu olemasolevatest arvandmetest saab mõnikord tõesti välja pigistada huvitavaid järeldusi. Kui selleks peavad need arvud olema usaldatavad. Paraku on Saarpolli rahvaküsitluse tulemused fantastilisevõitu. Pealegi ei ole suuremat mõtet raisata energiat küsitluste kaudu arvandmete saamiseks, kui need on muudest allikatest niikuinii täpsemini leitavad.

Uurimus tülitas pika ja segase küsimustikuga 1500 inimest, kes pidanuksid moodustama esindusliku valimik kogu eesti elanikkonnast. Enamasti kirutakse küsitlusi siis, kui nende tulemused on asjaosalistele kuidagi ebameeldivad. Antud juhul on asi vastupidi -- tulemused on liiga meeldivad, et tõsi olla. Selgus, et kultuuriajakirja Vikerkaar loeb 7% üle 15-aastastest inimestest, mis teeb ajakirja lugejaskonnaks õige pisut alla 100 000 inimese. Nimetatud väljaande toimetajana pidin juba rõõmust lakke hüppama, kui meenus, et paraku on Vikerkaare tiraazh siiski 1500 eksemplari ja hiljutine EMORi "meediakaart" väitis meie lugejatearvuks isegi üpris kopsaka 11 000.

Tarbijauuringust selgub samuti, et TMK on kolm korda ning Loomingul 2,5 korda rohkem lugejaid kui Akadeemial. Teadaolevalt on aga Akadeemia tellijate ja trükiarv mõlemast mainitud ajakirjast suurem (üle 2200). Seda kummalist erinevust saab ehk hea tahtmise korral seletada asjaoluga, et lihtsalt leidub rohkem inimesi, kes on kunagi minevikus kuulnud TMK-st ja Loomingust, kui neid, kes on kuulnud Akadeemiast, kuigi praegu võib enam-vähem kindlalt öelda, et Akadeemial on tegelikult sama palju või pisut rohkem lugejaid.

Üldse näib, et ainus asi, mida tarbimisuurimise arvud peegeldavad, võib olla küsitletute kujutlus sellest, kui kultuursed nad tahaksid olla. Küllap pole see sotsioloogidele uudis, et inimesed kipuvad küsimustikele vastates natuke -- antud juhul aga küll väga palju -- uhkeldama. Heteroseksuaalsetel meestel on küsitluste järgi alati rohkem seksipartnereid kui heteroseksuaalsetel naistel, ning Kinsey raportite põhjal on suur osa 80-aastaseid vanamehi veel täkku täis.

Niisamuti siis kujutleb 26% eestlastest (laias laastus 300 000 inimest), et nad on viimase aasta jooksul ostnud kunsti. Arvestades, et graafiliste lehtede hinnad algavad 2000 kroonist, teeb see ikkagi meie kunstituru aastakäibeks vähemalt pool kuni üks miljard krooni (jättes kõrvale veel asutuste ostud). Tegelikult jääb Eesti suurimate kunstigaleriide aastakäive alla 4 miljoni krooni. Niisuguse kunstituru korral võiks Eestisse mahutada umbes 100 samasugust galeriid nagu "Vaal".

Tarbijauuringu tulemusi näituste külastatavuse kohta on samuti võimalik võrrelda sõltumatute andmetega. Uuringu andmeil pidanuks käima viimase aasta jooksul Soolalaos 95 000 inimest -- käis aga 26 000, Rüütelkonna hoones käinuks justkui 60 000 külastajat -- tegelikult käis 19 000 (nende hulgas ka välisturiste), Tarbekunsti muuseumi külastatavus olnuvat 65 000 inimest -- tegelikult oli külastajaid 11 000. Saarpolli küsitluse põhjal on niihästi kultuuriajakirjade loetavus kui näituste külastatavus tegelikust 3 kuni 8 korda suurem.

Mida siis sellest uuringust üldse tõsiselt võtta saab? Kui absoluutarvud on liialdatud, siis võibolla on tõepärased vähemalt kultuurialaste eelistuste järjekord ning linlaste-maalaste, meeste-naiste, harimatute-haritute suhted tarbijaskonna sees? (Kahjuks ei ole inimeste sissetuleku kohta küsimusi esitatud) Tõepoolest tundub usutav, et popmuusikat armastab rohkem inimesi kui sümfoonilist muusikat ning klassikalist sümfoonilist muusikat rohkem inimesi kui kaasaegset kammermuusikat. Aga seda ma oleksin võinud ka varem, ilma mingi küsitluseta teile ütelda. Isegi seda ei ole taibatud küsida, kas mõni raamatuostja veel ka luulet loeb.

Päris kummalise tulemuseni jõutakse uuringu lõpulehekülgedel. Nimelt arvab 52% elanikest, et "rahvusvahelise kultuuri esindatus Eestis on piisav", 6% meelest on seda liiga vähe ning 20 % meelest liiga palju! Kusjuures need, kelle meelest rahvusvaheline kultuur on Eestis liigselt esindatud, on nooremad ja haritumad. Niisiis eesrindlikumate eestlaste meelest toimub meil liiga palju külalisetendusi, -kontserte ja välisnäitusi ning ilmub liiga palju tõlkekirjandust!

Siit kerkibki lõpuks küsimus, millist kultuuripoliitikat peaks nende andmete põhjal hakkama ajama. Kui eesrindlik viiendik arvab, et meil on liialt palju väljamaa kultuuri, siis kas peab riik nende arvamusele vastu tulema või vastupidi -- hakkama inimesi harima, et nad saaksid aru, millistest maailmakultuuri aaretest on nad seni ilma jäänud? Mida hakata pihta teadmisega, et elanikkonna meelest õilmitseb meil kõige rohkem koorilaul ja kõige kiduramad on kirjandus, film ja tervisesport? Või et 42% inimestest arvab, et riik peab toetama teatreid, aga ainult 4% meelest süvamuusikat? Kas tuleks sellele eksiarvamusele alistuda või püüda seda muuta?

Tarbimisuuring läks maksma vähemalt 300 000 krooni, millest kolmandik pressiti välja kultuurkapitalist. Selle rahaga oleks saanud osta muuseumidele kümmekond kaasaegse kunstniku maali, finantseerida pooltosina filosoofiaraamatu tõlget, üllitada eesti keeles Joyce'i "Odysseus" või Platoni "Teosed II", korraldada mõni sümfooniakontsert, anda välja kaks kopsakat aastastipendiumi jne. Tõenäoliselt aga öeldakse meile küsitluse eestvedajate poolt umbes nii: "Saame aru, et esialgne tulemus on mõneti puudulik, aga see oli alles esimene etapp, aasta pärast korraldame juba uue, parema ja kallima küsitluse, kust selgub see, mis toimub tegelikult ja mida teha."

Niisuguse kultuuriuuringu peale sirutub käsi ... nojah, mitte just päriselt revolvri, vaid esialgu W. H. Audeni elutarkade õpetussõnade järele:

Thou shalt not answer questionaires
Or quizzes upon World-Affairs,
Nor with compliance
Take any test. Thou shalt not sit
With statisticians nor commit
A social science.

(Sina ei pea mitte vastama küsitlustele ega välispoliitika-alastele viktoriinidele ega tegema vabatahtlikult ühtki testi. Sina ei pea mitte seltsima statistikutega ega sooritama sotsiaalteaduse pattu.)

Kultuurioptimistid

"No kus need Tartu inimesed siis üldse käivad, kui nad Vanemuises kah ei käi?" küsis üks Ekspressi töötaja toimetuse koosolekul, kui arutluse all oli teatri majanduslik kitsikus. "Neil on need uued kohad: Lõunakeskus ja Tirsi hulgiladu," irvitas üks meie Tartu-kauge toimetuse liige vastu.

Samas, "Elanikkonna kultuuritarbimise uuringu aruanne" sedastab, et Tartu olla üks kõige kultuurisõbralikuma rahvaga kant. Numbrid näitavad ilusaid kultuurisooritusi, meeldivuse poolest edastab Vanemuine koguni Tallinna Linnateatrit: 12,5% kõigist vaatajatest Linnatetari 11,4% vastu. (Jah, just selline küsimus peitus samuti Saar Polli kultuuritarbimise uuringus).

Milles siis asi? Miks ulub teatri saalides tuul, sellal kui potentsiaalne publikum koos sotsiaalteadlasega köögis istub ja suuri uhkeid statistikanumbreid koostab?

Ilmselt elavad tõesti inimesed mälestustes ja soovunelmates, nagu Märt Väljatagagi arvab. Tartusse on koondunud eriti palju keskmise või madalama sissetulekuga intellektuaale, kes küllalt kultuurseid mõtteid mõlgutavad. Ja pikapeale mõtlevadki välja, et teatris on ikka tore käia ja ega kinostki ära ei ütleks... Hoolimata sellest, et pole umbes aasta jagu kummassegi jalga saanud.

Kino kättesaadavuse puhul lisandub ka ammuräägitud probleem: maal lihtsalt ei ole kino! Igati loogiline ju, et 40% elanikkonnast käis filmi vaatamas enda linna või maakonna kinos, 15% muudes Eesti linnades kinos käimist on isegi hea tulemus. Huvitav, et filmifestivalidel on käinud vaid 4% elanikest, sellal kui välismaa kinodes on käinud tervelt 5%. Ilmselt jääb PÖFFi ühes meeletust filmimaratoninädalast siiski väheks.

Üllatavalt vähe ostetakse Eestis raamatuid. Vaid umbes pooled, 53% inimestest on viimase aasta jooksul vähemalt ühe raamatu ostnud, neistki suurem osa sõnastikud ja teatmekirjandus. Seejuures mitte-eestlased ostavad rohkem! Ilmselt on see seletatav venekeelsete raamatute odavamate hindadega. Kodus on inimestel vanadest varudest siiski päris palju raamatuid: keskmiselt 100-500.

Kultuuriminister tunnistas uuringut tutvustades, et tulemused on kohati "üllatavalt positiivsed" ja ehk isegi väheusutavad. Väga tore, et ministeerium tegevuskava enne tulemuste ära ootamist valmis tegi - mis jama nad küll selle järgi oleks pidanud valmis kirjutama?

Uurimuse usaldusväärsust, nagu pea kõigi sotsioloogilistele küsitluste puhul, mõjutasid kindlasti ka defineerimisraskused. Mis on väärtfilm? Kas teisipäevaõhtuti ETVst tulnud vastava sildiga tippteos või näiteks vähetuntud Aasia režissö öri kummaline friigifilm? Igatahes 86% küsitletutest väidab end väärtfilmide vaatajaks. No sel juhul supleks Kinomaja ammu kullas! Ja võiksime avada Euroopa väärtfilmidele uue multiplekskino.

Elagu Eesti hea uus kultuuriilm!

Mele Pesti