Noh, et mõnus, kui kusagil vaja midagi oodata või siis niisama närvide lõõgastuseks.

Suitsetamine on ühtlasi osa iidsest kultuurist. Imed vaikselt sigaretti ja lased mõttel uidata. Noh, näiteks, et ootad bussi – kui vaja kusagilt kesklinna sõita. Tore ja kordi tunnetatud olukord.

Noh, aga suhteliselt hiljuti täheldasin üllatusega, et bussipeatustesse on suitsetamist keelavad kleepmärgid kleebitud! Ennevanasti tõmmati suitsu ikka bussi oodates, aga et kas nüüd peab siis hoopis bussi peal tegema? Sõidu ajal?

Mõtisklesin natuke ja mulle meenus kunagine klassivend, kes keskkooliajal 1980ndatel laulis poistekooris ja käis seetõttu pikkadel kontsertreisidel. Koolis olid meil küll söögivahetunnid, aga eraldi suitsuvahetunde ei olnud – suitsu sai teha mis tahes vahetunni ajal. See palju reisinud klassivend rääkis siis, et Gruusia pealinnas Thbilisis kõik inimesed trammides suitsetavad. Mõtlesin siis, et okei, et siis võib-olla ka Tallinnas loogiline.

Noh, ja oligi loogiline. Astusin bussi ja ennäe – reisisaatjal juba piibutobi tossamas! See oli südantsoojendav vaatepilt. Habemik reisisaatja mõjus uhkelt, otsekui laevakaptenina. Noh, ja eks see bussijuht täidabki seal rohkem nagu tüürimehe ülesandeid.

Reisisaatja rääkis lahkesti, et ta ise tõmbab aeg-ajalt kanepit ka ja pakkus mullegi. Aga mulle kanep nii väga ei istu, eelistan tavalist tubakat. Ometi oli selles olukorras midagi eksklusiivset ja ülevat, isegi kuninglikku. Buss väärikalt kesklinna poole tüürimas ja meie kahekesi kapteniga kaptenisillal – vahetamas muljeid ja lõõgastumas oma suitsustes mõtetes.