Piinamine teatrisaalis
Idee ja heli Carl Michael von Hausswolff. Stsenaarium Marietta von Baumgarten von Hauswolff. Näitlejad Taavi Eelmaa, Juhan Ulfsak.
NU Performance’i festivalil 3. novembril 2007, esietendus Veneetsia biennaalil 2005.
Lava. Hämaralt valgustatud kõnepult. Taavi Eelmaa loeb asjalikul häälel kantseliitlikus stiilis instruktsioone. Jutt käib piinamisest, vahendiks vesi. Veetilgad peavad kukkuma kinniseotud subjekti laubale pikaajaliselt ja kindla intervalliga. Piinav pinge tekib subjektil iga uue tilga ootuses ja teadmises selle tilga paratamatusest. Seejärel kõlab kottpimedas saalis minuteid vältav madalsagedusheli. Õõv.
Kõnepulti astub Juhan Ulfsak, andes instruktsioone subjekti põletamiseks. Päikesepõletust subjekti nahal saab kergesti kasutada subjekti edasisel marrastamisel. Kottpimedas saalis lastakse minuteid vältavat kõrgsagedusheli. Persooniti on reaktsioonid erinevad: kellel on tunne, justkui pead läbistaks metallvarras, kellele kõlab see kui ritsikate sirin sumedal suveööl.
Eelmaa-Ulfsak informeerivad kordamööda eri piinamisviisidest, vahenditeks vesi, põletamine, elekter, heli. Kui subjekt sulgeda helikindlasse ruumi, saab piinavaks tema enda südame ja vere hääl. Kõlab madalsagedusel südemepekslemist imiteeriv, järjest valjenev elektrooniline heli. Kui tundub, et enam valjemaks ja intensiivsemaks heli minna ei saa, siis selgub, et saab küll. Kui tundub, et hakkad heliga juba ära harjuma, muudetakse veidi sagedust.
Piinamisinstruktor kirjeldab subjekti silmade kinniõmblemist. Läheneda võib kahel viisil. Subjekt on teadvuseta – plussiks see, et subjekt ei rabele ning mõjutustehnikana on efektiivne, kui subjekt teadvusele tulles saab aru, et ta ei suuda oma silmi avada. Teisel juhul võib subjekti silmad kinni õmmelda ärkveloleku ajal, subjekt tunnetab nõela lähenemist oma silmadele ning selle läbimist nahast.
Etendus uurib ühest küljest teatri (kui etenduskunsti) olemust: hüperrealistlik jõhkrus ei toimu mitte vaataja silme all, vaid tema enda kujutluses. Ametkondlikus keeles ette kantud teksti visualiseerib igaüks enda peas kottpimedas saalis kõrg- või madalsagedustega üksi jäädes.
Teisest küljest tegeleb etendus ka performance-kunsti metatasandiga: räägiti sellistest igihaljastest lavalistest elementidest nagu vesi, heli, valgus, kehalisus.
Veidi üllatuslikultki ei lahkunud karastunud festivalipublikust keegi klaustrofoobiliseks muutunud teatrisaalist enne õõvastava etenduse lõppu. Igapäevane kultuuri- ja kunstielu ei paku ilmselt piisavalt teravaid elamusi ning neil harvadel hetkedel, kui selleks võimalus avaneb, on nauditav lasta ennast kunstisaalis nii füüsiliselt kui vaimselt mõjutada.
Juhan Ulfsak soovitab:
Kindlasti tuleks vaadata kodumaist avangardiklassikat, Leonhard Lapini omaaegse multimeediaetenduse “Multiplitseeritud Inimene” re-make’i. Selle projekti puhul ei ole vaja küll ühegi sõna ümber mõttelisi küsimärke asetada – see on avangard, klassika ja multimeedia. Igal juhul.
Isiklikult mulle on Johannes Vares-Barbaruse modernistlik luule alati meeldinud. Ilmselt on see alahinnatud poliitilistel põhjustel. Lapini performance’i omaaegseid mustvalgeid fotosid ajalooraamatutest uurides olen mõelnud, et kas tõesti kuskil ei ole säilinud mõnd filmikatkendit originaalist. No aga nüüd on asi jälle kokku pandud – tuleb lihtsalt kohale minna.
Veel julgeksin soovitada Roi Vaara perfonksi “Möödalöögid”, sest Roi Vaaral on üldjuhul meile alati midagi öelda, tuleb ainult tähelepanelikult kuulata. Huvitav on ka see, et “Möödalöögid” on loodud spetsiaalselt NU Perfomance’i festivalile, Kanuti Gildi saali.
Põnev tundub ka Ameerika koreograafi Douglas Dunni tantsuetendus “Tithonus”. Kuulus mees.
2.–17. november Kanuti Gildi SAALis, Von Krahli Teatris ja KUMU auditooriumis. vt ka www.saal.ee