Berk Vaher

Vaevalt kiidab keegi hääks tänavale urineerimist. Vaevalt arvab keegi, et on täiesti normaalne ja lõõgastav teist inimest nurga tagant fekaaliga visata. Ometi on Eestis netikommentaarid muutunud millekski, mida sajad inimesed rahumeeli võivad viljeleda. Hää toon see just pole, ent ometi ei pea paljud ka vajalikuks seda kuidagi piirata. See on ju osa sõnavabadusest, mille üle me nii uhked peaksime olema. ("Mis sa üldse loed neid," ütleb mõni. "Neid ei saa ju tõsiselt võtta," ütleb teine. Nojah. See on nagu peksasaanule öelda, et "oma viga, ära siis käi sellistes kohtades".) 

Õigupoolest tegelevad "kommijad" enamjaolt semiosfääri süstemaatilise reostamisega. Cafferloveri taolisi müütilisi globaalkülafilosoofe on ju napilt. Lähteartikli analüüsimine on haruldane - suurem osa "kommijaid" ei vaevu seda läbigi lugema. Nad keskenduvad hoopiski artikli autori või uudises mainitud inimese räigele solvamisele; peitumine varjunime taha muudab säärase teguviisi eriti argpükslikuks. (Olen juba varem väitnud, et negatiivsed netikommijad on nagu tänapäeva KGB-koputajad.)

Mitte, et neil poleks aega teemasse süveneda. Aega tundub nii mõnelgi "kommijal" vägagi laialt käes olevat. Seejuures on "kommimise" tipptunnid miskipärast siis, kui enamikus asutustes on tööaeg. Et "kommijate" puhul ei pruugi tegu olla vaid koolinoorte ja vabakutselistega, näitab hiljutine justiitsministeeriumi ametniku vahelejäämine. Ent ka vabakutseliste puhul tekib küsimus: kas selle ajaga pole siis tõesti midagi targemat ja kasulikumat teha?

Kuna usinamal "kommijal" peab olema sagedane või pidev ligipääs netiühendusega arvutile, on tegu ju üsna hääl järjel inimestega. Eeldatavasti siis ka suhteliselt võimekate inimestega. Ometi eelistavad nad konstruktiivse tegutsemise asemel raisata aega teiste inimeste, ideede ja tegude räigele halvustamisele. (Või siis on läbinisti nürimeelne ja andetu inimene teenimatult soojale kohale saanud - ka see pole ju Eestis sugugi võimatu.)

Kummastav, et Kaplinski sotsdemokraatia-kirja poleemikas tormasid paljud "kommijad" vaeseid ja rõhutuid kaitsma - nagu neil oma arvutite taga tõelisest vaesusest aimu oleks. Kulutanud see aeg siis juba vabatahtlikule sotsiaaltööle - ent millal see enne tugitoolimässajaile pähe tulnud on? Ja tegelikult läks ju nende võhm pigem oma kibestumise väljaelamisele kui reaalsete lahenduste pakkumisele.

Päris hoomamatu too "kommimise" akt mulle siiski pole - mõnikord kirjutatakse meedias tõesti lollusi, mis vihastavad niivõrd, et pinge maandamiseks on vaja oma arvamus välja öelda. Kuid ka suhteliselt teravas toonis öeldud arvamuse puhul püüan jääda tsiviliseeritud keelekasutuse juurde ja kirjutada omaenda nimel. Ning ka siis jääb hinge kripeldama, et olen kallist aega tühiselt kulutanud ja päälegi andnud oma panuse meediasaastesse.

Kuidas siis seda saastet vähendada? Kindlasti tuleb sõnavabaduse kõrval tagada ka sõnavastutus. Kas või sellega, et "kommima" ei pääse muidu kui oma nime ja meiliaadressi esitades. See vähendaks ahju- ja peessesaatjate kuraasi tunduvalt. Kahjuks on enamik Eesti infoportaale odavast populaarsusest rohkem huvitatud kui semiosfääri ökoloogiast. Postimehe online-versioonis küll oli üksvahe autori tuvastatavuse nõue, kuid praeguseks on ajaleht sellest loobunud. Juhtväljaandeist peab vaid Äripäev end piisavalt väärikaks, et nõuda lugejailt-kommijailt eelregistreerimist; Eesti Ekspress jällegi tavatseb kommentaare valikuliselt avaldada.

Teine ja karmim võimalus on kommenteerimise eest lõivu nõuda. Kui inimene maksab "kommi" eest näiteks sada krooni, siis ta mõtleb ka, mida klahvidest välja ajab. Pikemate ja põhjendatumate kommentaaride kirjutamine on sel juhul mõttekam kui suvaline sõim või häälitsemine. Raha, muide, ei jääks portaalile ega kasvataks lähteartikli autori honorari, vaid läheks häätegevusfondi, analoogiliselt hasartmängumaksuga.

Muidugi, sisukad ja mõistlikud kommentaarid võiks ju ka lõivuvabaks jätta (ehkki nende kirjutajail pole enamasti küllap midagi väikese häätegevusliku annetuse vastu, eriti juhul, kui "kommija" avaldab siirast kaastunnet mõnes õnnetuses kannatanule) - aga on tõenäoline, et sel tasemel mõelda suutjad leiavad endale niikuinii ka väljundi, mis on märksa väärikam ja mille eest meedia ja ühiskond on valmis neile tasuma.

Too viimatimainitud idee on siiski üsna utoopiline ja ega esmamainitugi teostumiseks suurt lootust pole. Karta on, et reostus kestab ja kasvab ning suur osa Eesti inimesi lahutab jätkuvalt meelt tegutsejate pääl parasiteerides ja teostab end kibestumist külvates. Ainsaks hõlpsalt rakendatavaks piiranguks jääb see, et igaüks ise püüab "kommimist" enda puhul vältida ja teiste puhul taunida. Ja ehk tajuvad meediaportaalid varsti ka ise seda paha lehka, mida netikommentaarid kipuvad nende külge jätma.

Ja ikkagi ei tohi unustada ohtu, mida üksikud sopapritsmed liitudes kujutavad. Tobedates Hollywoodi filmides on mõnikord üllatavalt tabavaid kujundeid ühiskonna kohta. Nii näiteks oli üsnagi labases komöödias "Ghostbusters 2" linna all voolav limajõgi, mis paisub inimeste halbadest emotsioonidest ja millest ammutab jõudu elluärganud deemon.

Naiivne? Aga valdav osa kommentaare on just säärane limajõgi, mida nii mõnigi arginördimustega manipuleerija on enda soovitud suunas voolama pannud. Keskpärane inimene, ta nürimeelse eneseupitustung ja vimm edukamate vastu on tegelikult ajaloo suurimate roimade pääsüüdlane. Väiklust sallides võime olla sigitamas uusi Hitlereid ja Stalineid.

Väljatõste

Keskpärase inimese nürimeelne eneseupitustung ja vimm edukamate vastu on ajaloo suurimate roimade pääsüüdlane