Mõtlikult komponeeritud Eriti Kurva Muusika Ansambli sarnasest pillijutustusest saab äkki muhe ja vabameelne freejazz saksimees Guillaume hullumeelsete pillipuhumis- või ringikepslemissoolodega. Pauerit tuleb ikka juurde ja juurde, kitarrist Gilles muigab korra ja sealt tuleb korralik panemine, mis ühelegi rock- või metalbändile häbi ei teeks. Ja vaibumine Weekend Guitar Trio sarnaseks tšello ja basskitarri mõtiskeluks.

Niivõrd vabameelse muusika kohta valmivad Urban Moodi lood üllatavalt konservatiivselt. Enamik juppe on bändi liidri basskitarristi Gilles Coronado poolt enne valmis kirjutatud. Neid osi saab siis taskust võtta ja sooloks nõeluda, nagu Gilles prantsuse saadiku juures akadeemilises õhkkonnas niheledes bändi esitledes tegi. Või kõigi bändiliikmete improvisatsiooni kasutades elavaks tervikuks muuta.

"Üritan Ducret'd unustada," ütleb Coronado, kes ei taha muidugi oma olulisima mõjutaja kloon olla. Ilmselt ei olegi tema bändis aga olulisim kitarrisõrmitsemise geniaalsus, vaid tugev ettemõeldud kontseptsioon. Igal hullul rockirifil või hausirütmil on jutustatavas loos oma mõte, need ei vedele seal lihtsalt pulli või detsibelli või gruuvi pärast.

Urban Mood räägib moodsast linnaelust. Gilles Coronado on ise maalt ja räägib, et vajab suurlinna ägedust. "Muusika võib olla vägivaldne nagu linngi," ütleb Gilles.

Krahli kontsert oli igatahes mõnusalt hull ja väga laiv, eriti plaadi rahulikkusega võrreldes. Mõtlikumad soolod olid rahvale siiski kohati igavad - ei ole kogu jatsmuusika valjuhäälse plära taustaks mõeldud kohvikutrillerdus! Bändi mänedžer Charles Gil oli aga õnneks viisakas mees ja kiitis hoolega Eesti publikut just intensiivse ja kannatliku kuulamise eest. Gil on muutunud prantsuse jatsu maaletoojaks Eestis: Francois Corneloup, Eric Echampard, Marc Ducret on paar ägedamat nime ja ta lubas veel. Eriti lahe on see, et koostöös Eesti Kontserdiga viib ta hea musa ka pealinnast välja. Põlvas ja Viljandis olevat eriti hea publik.