Pika aja jooksul üks tugevaim Eesti rock-plaat
Keerulise elusaatusega bänd on see, mis oma debüütplaati seitse aastat peab ootama. Kunagi ammu vist Vormsi festarilt oma tähelendu alustanud Aides on vahepeal korra õige radikaalselt stiili muutnud, pikalt uut lauljat otsinud (teda sellegipoolest leidmata) ja oma albumi väljaandmisele mitu korda päris lähedal olnud, ilma et see siiski teoks oleks saanud. Kaua tehtud kaunikene? Isegi liiga. Ühest küljest materjal päris selle värskusega enam ei veena, mis tal 2006. aastal veel näiteks olemas oli. Teisest küljest on poistel ilmselt olnud aega oma asja täiuseni viimistleda. Tulemuseks on mingis mõttes väga täiskasvanulik plaat, mis esimesel paaril kuulamisel ennast ei ava, kui aga lõpuks avab, siis magusas nüansirikkuses. Enamjaolt aeglastel, kontemplatiivsetel ja kirjeldavatel lugudel (“Häppi”, “A Letter to You”, “Ever” jt) on oma hingesugulus näiteks melanhoolsema doom-metal’i ja ansambliga The Cure tema kurvematel hetkedel. Mis ei tähenda muidugi, et uuel plaadil natuke kiiremat rokki ei oleks (“4 Spy”, “Unbelievable”, “Lullaby”), aga ka see hoiab jõulise enesekehtestamise asemel end pigem mingi shoegaze’liku introvertsuse lainel. Kuulaja jaoks toimib see kõik hästi või halvasti eeskätt sõltuvalt sellest, kas ta laseb ennast sellesse maailma kaasa tõmmata. Kui laseb, siis on saadav kogemus päris uimastav ja omal moel intiimne. Aides ronib palju sügavamale hinge, kui sellise muusika puhul tegelikult oodata oskaks. Olulised on ikka see jutustav stiil ning ka omamoodi lihtsus ja tagasihoidlikkus, milles iga asi siiski omal õigel kohal. Märkimisväärne on seejuures see, et Aides on tegelikult väga tugev ja veenev live-bänd, mis sellise atmosfääriga loomingu puhul on jällegi saavutus omaette (olevat nad isegi Venemaad vallutama minemas).
Lugudekirjutamisoskuse kõrval on Aidese teine tugev külg Kostja vokaal (väga hea, et kunagi seda uut lauljat ei leitud), mis samuti alles veidi pikemal kuulamisel ennast päris lahti laulab. Tore, et plaadile on jõudnud ka juba aastate eest muusikafoorumites poolehoidu võitnud hitt “Tik Tak”. Kahju on sellest, et Aidese päris algusaegadel tehtud eestikeelne rokk, mis oli ka täitsa huvitav, nüüd bändi arenedes ripakile on jäänud. Lõpuks arvan ma, et Aidese debüüdi kujul on tegemist üsna pika aja jooksul ilmselt ühe tugevaima Eesti alternatiivmuusika plaadiga sellest liigist, mille kohta võib arvata, et küllap ta ajaga veel paremaks läheb. 9
