Pikk vaikus on läbi

Pärast kuueaastast pausi on raske-rock’i tipp­ansambel No-Big-Silence jõudnud uue ­kauamängivani. Plaadist, bändist ja bändiga räägivad Sten Valgus ja Mart Kuldkepp.

Kohe seostub NBSiga kaks märksõna: kvaliteet ja rariteet. Erakordne kvaliteet, mis puutub muusikasse, ja ebatavaline rariteetsus, mis puutub selle muusika kättesaadavusse.

Aastal 1995 Eesti death metal’i tippbändi Aggressor varemetele rajatud NBSi nimetatakse tihti üheks parimaks metal- (või industrial-)bändiks Eestis. Ja nende klassikuks kasvanud pala "New Race" parImaks Eesti metal-looks läbi aegade.

Miskipärast on aga elu veerenud sedasi, et 11 tegutsemisaasta jooksul on NBS suhteliselt vähe kontserte andnud ja ilmutanud võrdlemisi harva plaate. Samuti on nad tegelikult jäänud ülejäänud kohalikku metal-skenesse lõplikult integreerumata – kindlasti on selles oma osa bändi kaugenemisel žanripuhtast metal’ist. NBS seisab justkui eraldi positsioonil. Isiklikul kõigutamatul platvormil, kust nad on käinud soojendamas pea kõiki Eestit külastanud raskerokikahurväelasi (Metallica, Iron Maiden, Rammstein, Motörhead, HIM jt) ning loovad enesekindlalt suuremõõtmelisi eriprojekte – "Kuidas kuningas kuu peale kippus" koos Kosmikutega, kaks osa Suurte Masinate Muusika projekti Leigo Järvemuusika raames.

Sel nädalal ilmus NBSi uus "tavaline" album, "War in Wonderland". Ehkki esimene – publikut diskoga ehmatanud – singel "Outer Suns" viitab pigem vastupidisele, on eelmise albumi "Succesful Bitch and Beautifuli" (2000) elektrooniline kõla asendunud jälle rokilikuma helipildiga. Kohati võiks rääkida isegi heavy metal’i sugemetest. "War in Wonderland" onkülmavereline ja tasakaalukas plaat, keskteel bändi varasemate arengutendentside vahel, ning eksperimentide asemel on rõhutud materjali ühtlusele.

Mis siis peitub nime "War in Wonderland" taga?

Cram: Seda võib võtta üks-ühele kui sõda ja sellega seonduvat. Aga tegelikult on see elu, kus sa pead tõestama end igal sammul. Võitlus iseenese ja oma ideede eest, kokkupõrge teiste maailmavaadetega, olelusvõitlus action’i kuues. Inimesed elavad sellist elu tegelikult iga päev: kasutavad teisi ära ja lasevad ennast ära kasutada. Igapäevane stuff, igav elu.

Võrreldes NBSi eelmise plaadiga, näib mulle, et rohkem rõhku on pandud kitarridele ja tempo on kiirem. Samuti avaneb plaat kuulajale kergemini.

Kristo K: Meil on sedasi: Willem toob mulle kui produtsendile loo toorikud, kus on loo algne variant akustilise kitarri ja vokaaliga. (Need toorikud on vahvad, olen mõelnud, et neid võiks hakata kasutama peidetud paladena kuskil plaadi lõpus.)

Iseenesest on see väga hea test, sest kui lugu töötab akustilise kitarriga, siis see näitab, et lugu on hea. Võikski mainida, et uue plaadi lood andsid end kuidagi eriti lihtsalt kätte ja pidin tublisti vaeva näegema, et nende avanemist pidurdada. Kui sa väidad, et nad annavad end liiga kergelt kätte, siis olen oma tööd halvasti teinud.

Näiteks "Red Sky" on minu meelest nagu NBSi power ballad. Salmid on aeglased, aga refrääni saab täiest kõrist kaasa möirata ja samal ajal "hevi!" näidata.

Kristo K: Ja ära unusta seda "hevi!" kohta seal vahepeal (naerab)! Aga me ei saa kellelegi öelda, et pidage seda lugu selleks ja seda selleks. Igaüks arvab ise. Me pole kunagi teinud teadlikult ballaade. Ei pagan, tegelt oleme küll! "99" tegemise ajal plaadifirma ütles, et peate tegema ühe ballaadi. See oli ka viimane kord, kui tegime ballaadi ballaadi pärast.

Willem: Oleme üritanud teha midagi sinnapoole, aga need katsetused on alati jubedaks läinud.

C: Ma pole suurepärane laulja, ma ei kanna sellise toonikaga lugusid välja. See pole mulle omane.

"Successful..." sai välismaal suhteliselt hea vastuvõtu osaliseks. Ajakiri Metal Hammer andis arvustuses vist isegi 6,5 punkti.

Kristo K: Päris huvitav. Ma ei teadnudki, et seda Metal Hammeris arvustatud on. Sa teadsid?

C: Mul on see number vist isegi kodus olemas. Samas on muusikakriitika ilgelt subjektiivne asi. Mingi vend kuulab plaati ja vastuvõtt sõltub sellest, kus kohas ta seda kuulab, mis tuju tal parajasti on ja veel tuhandest väikesest asjast. Siis ta kirjutab arvustuse ja võtab sellega mingite inimeste meeletult pika aja töö kokku ja annab sellele hinnangu. Ühesõnaga – üsna mõttetu asi see kriitika.

Arvustusi võiks teha nõnda, et ühes ajakirjas töötab, ütleme, viis inimest, kes kõik kuulavad plaadi läbi ja siis nende viie arvamuse põhjal pannakse arvustus kokku. Siis oleks arvamus objektiivne.

Kristo K: Reaalsus on see, et neil vendadel on vaja arvustada kümme plaati päevas ja nad ei viitsi sellega tegeleda.

C: Vat! "Ei viitsi" on õige sõna.

Kristo K: Ma näiteks ei usu, et välismaised arvustajad viitsivad mõnda plaati kuulata mitu korda. Ei maksa üle tähtsustada, kui su plaati on kuskil ajakirjas arvustatud ja sellele punkte antud. Võrreldes maailmarevolutsiooniga ei tähenda see midagi.

C: Enamik bände avastatakse sõprade kaudu, kes sulle midagi soovitavad ning su muusikamaitset teavad.

Album "99" oli otsekohene metal. "Successful" juba pisut elektroonilisem, uus plaat pöördub tagasi kitarrilisema sound’i juurde. Kuhu edasi?

Kristo K: No näed! Polegi enam kuhugi minna – on juba edasi-tagasi ära käidud. Üks etapp jäi sul veel vahele: päras "99-t" olid veel "Unreleasedi" lood: kõige industriaalim asi, mis me üldse teinud oleme. Selline peak käis ära alguses: olid kidrad, siis olid vabšee masinad – räme industrial –, siis kukkus "SuCcessfulI" peale, nüüd jäi kuhugi sinna vahele. See näitab, kui palju etappe on läbi käidud, ja kindlasti on veel rohkem neid, mis käimata.

See on varjatud küsimus: uus plaat pole veel väljaski ja juba tahetakse teada, millal järgmine tuleb ja mis seal olema hakkab!

C: See näitab, et aeg ja tempo on läinud nii tihedaks, et davai, tehke kohe uut plaati!

Lühenenud on ka bändide eluiga. Nagu Soome muusikaajaleht Sue kirjutas Artic Monkeyse arvustuses: olgu nad NME arvates hetkel kui tahes cool’id, aasta pärast ei mäleta neid enam keegi.

C: Ma ise lugesin kuskilt, et bändide eluiga on vähenenud 1,5 aastalt 9 kuuni.

W: Sauruseid ei teki vist enam tänapäeval.

Kristo K: See on jumalast arusaadav. Enne oli juttu tarbimisest: kõik tahavad saada muusika ruttu kätte ja kuulata ära, mis bänd on. Tänu tehnika arengule suudab igaüks hea plaadi valmis teha. Samas on tänu sellele lihtsusele ka bände palju ning see hea muusika kipub ära kaduma. Oskad sa näiteks öelda, kui palju plaate ilmub iga päev?

Soomes peaks see number olema 500 plaati kuus.

Kristo K: Vot, kui sellest kas või kümme protsenti on head.

W: Vinüüliajastul oli hea. Plaadifirma pidi tegema väga tõsise valiku, kelle ta laseb stuudiosse vinüüli lindistama.

C: Praegu on teine selektsioon. Plaadi tegemiseks on tehnilised võimalused kõigil enam-vähem ühesugused. Järgmine, mis bändi headust tõestab, on kontsert, sealt langeb üks ports ära neid plaadimehi jne jne.

Plaadifirma Nailboard tekkimisega jõudis Eesti metal-skene uuele tasemele – bändid saavad nüüdsest oma plaate kergemini levitada.

C: Kindlasti. Lõpuks on olemas seltskond inimesi, kelle tööks on promoda metalset muusikat ja kes tegelevad bändidega. See muusikaharu on lõpuks jõudnud Eesti muusikatööstusse.

Enne Nailboardi olid enamik väljaandeid või kõik CD-Ride peal – välja arvatud mõned vähesed, nagu meie plaat. Näiteks Metsatöll levitas oma plaati ise käest kätte müües – 300–400 koopiat, ja see oligi kogu plaadi läbimüük. Levikut ei olnud, sest kauplused ei võta kellegi käest nii kergelt CD-Re müüki. See on hea näide sellest, kuidas pakend võib muuta potentsiaalsete ostjate suhtumist tootesse. Igal juhul on Nailboard abiks.

Mis saab aastaIl 2004 ja 2005 Leigo Järvemuusikal salvestatud "Suurte Masinate Muusika" materjalist? Jõuab see DVD-le?

W: Esimesel aastal me ei salvestanud. Õigemini, üritasime salvestada heli, kuid miski tehnilise praagi tõttu ei tulnud välja. Seega pole sellest põhimõtteliselt midagi alles. Aga 2005. aasta kontsert on nii pildis kui helis normaalselt üles võetud ja tuleb kindlasti DVD-l välja.

Kristo K: See show oli veel selle poolest vinge, et terve päev sadas nagu oavarrest.

W: Tulevärgid ja valgus ei läinud vihma pärast tööle, kuid samas andis vihm ja välk hoopis teistsuguse efekti. Sellest saaks täitsa vägeva DVD, kui ette võtta ja ära teha.

Kas Aggressor on, nagu soomlased ütlevad, koulut ja koapatu, või loeme 2007/2008. aasta "Rabarocki" pressiteatest, et Aggressor tuleb üheks korraks kokku.

C: Sellest on juttu olnud, aga jutust kaugemale pole jõudnud.

Kristo K: Ma olen kindel, et selle nalja teeme kindlasti veel ära. Willem on seni olnud kõige pirtsakam sel teemal – ta peab ju keset lava, jalad harkis, seisma ja tõrrepõhjast röökima. Usun, et see tuleks nii naljakas, et juba sellepärast tuleksid inimesed seda vaatama.

Aga millal, seda ei tea. Juba kaks aastat oleme rääkinud, et sügisel teeme. Sügiseti vaatame, et pagan ei jõua, teeme kevadel. Põhitakistuseks ongi see, et tegemist on nii palju

Kas No-Big-Silence on saanud 11 tegutsemisaasta jooksul pakkumisi, millest on ära öeldud, kuid tagantjärele vaadades võinuks siiski vastu võtta?

Kristo K: Mul on siiamaani kahju, et me ütlesime ära meile pakutud Marilyn Mansoni soojendaja kohast Moskvas. Kuna meil pidi järgmine päev olema kontsert Tartus, otsustasime me kodupublikule truuks jääda, ega hakanud jamama mingi Mansoniga (naerab). See on ainuke asi, mis konkreetse näitena meelde tuli.

Kas on veel jäänud midagi, mida saavutada?

Kristo K: Kindlasti oleks tore teha plaat koos mõne maailmatasemel produtsendiga, kes peale tehnilise poole oskaks ka muusikaliselt suunata.

W: Kellegagi, kes oskaks kõrvaltvaatajana näha üldpilti ja selle koha pealt nõu anda. Ise oled oma loomingu sees ja ei ole enam objektiivne.

Kes see produtsent võiks olla?

Kristo K: Näiteks kaalusime Jacob Hellerit, kes on produtseerinud Rammsteini ja Clawfingeri plaate. Tema oli üks konkreetne nimi. Kuid kui kuulsime, kui palju soovivad suvalised Soome produtsendid selle töö eest, siis mõistsime, et hetkel on see täiesti ebareaalne. Me ei saa seda endale lubada.

Viimane plaat on alati kõige parem – miks?

Kristo K: Sellepärast, et see on emotsionaalselt kõige uuem, sa oled sellega just jumala palju vaeva näinud. Lood on värsked, ülejäänud lugusid oled sa mänginud sadu kordi. See teebki viimase plaadi bändimeeste jaoks kõige paremaks.Võib-olla aastaid hiljem, kui vaatad oma taiest uue pilguga ja eemalt, siis see pingerida juba muutub.

W: Nn klassikute uued plaadid on väga halvad. Võtame näiteks Dio – 80ndate klassika on super. Aga viimastelt plaatidelt ei leia ühtegi head lugu. Ta on kõik oma võimalused ära kasutanud – kõik lauluvariandid ja kidrakäigud. Ja siis, kui bänd üritab midagi muud teha, siis see enam ei toimi. Kitarribändide puhul saavadki variandid otsa, eriti kui sul ei ole muid instrumente, millega nüansse juurde anda.

C: Seetõttu oleme kindlustanud oma tagalat muude instrumentide ja asjadega.

Kristo K: Aga kujuta ette, et bändil on intervjuu ja küsitakse, kuidas plaat on, sa ei hakka ju ütlema, vat see uus plaat on ikka tegelikult rämedam pask.

Kas selline ongi tagala kindlustamine, et parem teha vähem plaate ja hoida kvaliteeti?

C: See pole meie teadlik strateegia. See on lihtsalt sedasi välja kukkunud.

Kristo K: Meie teeme plaadi siis, kui viimne piir on käes. Enne "Successfuli" lindistamist olime laialimineku äärel: kas nüüd või mitte kunagi. Praegu oli sisuliselt täpselt samasugune olukord.

Varem lihtsalt ei tule seda tunnet peale, et ilge õhinaga teha, sest see võtab väga palju energiat. Selles suhtes oleme õnnelikud, et meil ei ole plaadifirmat, kes sunniks meid iga aasta või kahe tagant uut plaati tegema. Ma kujutan ette, kui palju on maailmas tehtud sellist sunnitud muusikat.

Kujuta ette, kui sul ideid pole, siis pead poolvägisi võtma selle kidrakäigu, mis oli sul juba kaks plaati tagasi ja seda uuesti kasutama.

Aastatel 1995-2003 oli NBS soojendusesinejaks enamikule Eestit külastanud kuulsatest rock- ja metal-bändidest. Miks just teile need pakkumised tehti?

Kirsto K: Ma arvan, et need pakkumised tehti meile, sest olime Eesti Vabariigi teeneline soojendusbänd.

C: Oleme üritanud hoida sellist liini, et me ei tee ühtki tehniliselt kehva kontserti. Nii vähe kui me ka kontserte anname, üritame ennast alati näidata parimast küljest. Ilmselt jäime tollastele suurtele kontserdikorraldajatele silma kui bänd, kelle peale võib olla kindel ja kes ei pane neid välisesinejate ees piinlikku olukorda.

W: Selline koolibändide mentaliteet oli ju tegelikult tükk aega. Nüüd on see hakkanud muutuma: hoolitsetakse natuke rohkem oma tehnika ja välimuse eest.

* "War In Wonderland" esitluskontserdid toimuvad 22. aprillil Tallinnas (Rock Café’s) ja 29. aprillil Tartus (Sadamateatris).

Kristo Kotkas

(ülal vasakul)

NBSi kitarrist ja sündimees. Üks Eesti viljakamaid ja tähtsamaid produtsente. Kotkase käe alt on läbi käinud pea kogu plaadifirma Nailboard laadung – ansamblite Pedigree, Metsatöll, ETW, Must Missa, Tharaphita, Human Ground helikonservid. Samuti on ta nuppe keeranud Blacky ja Dagö lugude valmistamise juures ning hetkel on käsil Tanel Padar & The Suni uue albumi meisterdamine.

Sarnaselt kõrges hinnas on Kristo Kotkas live-helimehena – ta valvab Padari bändi, Metsatölli ja Kosmikute kon­tsertheli ja üle kümne aasta on ta istunud helipuldis 2 Quick Stardi kontsertidel.

Cram

(all vasakul)

Vokalist ja sõnade autor. Cram töötab väikeses reklaamifirmas Profimeedia peakujundajana. Tema arvutis küljendatakse iga kuu tütarlaste ajakiri Stiina ning Profimeedia disainerina on olnud ajakirjade Anne ja Nädal, venekeelse Postimehe ja Postimehe noortelisa Hip! makettide valmimise taga.

Kristo Rajasaare

(ülal paremal)

Trummar. NBSist vabaks jääval ajal on Kristo ametis raamatupidajana muusikariistade firmas Stanford Music. Selle kõrval on oluliseks tege­vusalaks “Rabarock” – Kristo on selle möödunud aas­tal edukalt rock-­festivalide (hõredale) turule tulnud sündmuse ­peakorraldusstaabis. Korra-kaks aastas on ta Soome-Eesti ühissündmuse “Naapurivisa” organiseerimise juures.

Trumme mängib ta veel bändis Kosmikud. Muusiku karjääri alustas Metro Luminali varases – aastal 1988 alustanud – koosseisus.

Willem

(all paremal)

Bändi basskitarrist, lugude autor ja hõivatud tele­režissöör. Igal nädalal vilksab Willemi nimi (Villem Tarvas) teleekraanilt läbi saadete “Hoia ja keela!”, “Happy Hour”, “Eesti muusika ­karikas”, “Sõber koer”, “Rooside sõda” ja “Püramiid” režissöörina.

Ta on valmistanud muusika­videoid (NBS, Metsatöll, parasjagu valmib pilt Terminaatori uuele projektile), reklaame ja pannud režissöörina muu hul­gas kokku kahe viimase Euro­visiooni ülekande ja Vanilla Ninja kontserdi salvestuse.

No-Big-Diskograafia

No-Big-Silence on tänaseks välja andnud viis albumit, kolmele "päris" plaadile lisandub ainult netis ilmunud "Unreleased" (03) ja koos Kosmikute, Peeter Volkonski ja Hele Kõrega sepitsetud "Kuidas kuningas kuu peale kippus" (04).

"99"

Ilmus aastal 97, kuigi materjal sai linti juba aastal 95. Plaadi andis välja Piraat Records, kes määras produtsendiks Jaak Joala.

Willem meenutab: "Jaak Joala käis ühe korra stuudios ja andis meile raha. Oli rahakulleriks. Istus seal vist isegi tunnikese, kuulas musa ja nõksutas pead."

Cram: "Just siis vajasime produtsenti kõige rohkem, sest ei osanud ise veel midagi."

Kristo K: "Olime tollal väga õhinas – uus ja värske algus, aga jäime halba seisu. Plaadifirma lubas "99"’ kohe pärast valmimist välja anda, kuid selgus, et neil polnud selleks rahagi. Produktiivsus oli meeletu – uue hitid "Blowjob", "New Race" olid olemas – aga plaadifirma ei lubanud neid live’is mängida, sest plaat polnud väljas. Saadud õppetunnid on ka põhjus, miks me täna kõik ise teeme."

"Successful, Bitch and Beautiful"

NBS andis albumi oma kulu ja kirjadega välja aastal 2000.

Kristo K: "90ndate lõpuks olime jõudnud täielikku madalseisu. Meil jäi otsustada: kas lõpetame üldse tegevuse või anname ise täiesti uue plaadi välja. Nagu näha, otsustasime plaadi teha. Kui see ilmus, olime hirmsas eufoorias. "Successful…" on väga mõnus asi olnud – ta on meid siiani koduvabariigis aktuaalse bändina hoidnud."

"War in Wonderland"

Ilmus 17. aprillil NBS isikliku märgi alt. Albumi masterdas ameeriklane Tom Baker, kes on varem kõlama vorpinud supertähtede Ministry, Nine Inch Nails, Deftones jpt plaate.

Juba palju kõneainet pakkunud koomiksi heliplaadi voldiku pildistas, joonistas, skännis ja värvis lätlane Harjis Brants ning Kristo K sõnul "poolteist kuud iga päev ilma õues käimata öösel viis tundi magades".