Nüüd neli aastat hiljem – tema kolmanda albumi “Demimonde” ilmumise ajal – tundub ta muutunud olevat. Vist pisut pelglikum, hoolikamalt sõnu otsiv, tõsisem. Ja seda vaatamata sellele, et kui ta naeratab või naerab, välgatab ümbruskonda mõneks hetkeks fantastiliselt ilus ilm. Vaatamata sellele, et siinsamas lõunatajatest tuubil gastro-restoranis, kus me intervjuuks kohtume, laulab ta mulle ette terveid laulusalme ja teeb laialt looklevaid tantsuliigutusi. Neidsamu liigutusi, mida nägin Ingridi kontserdil Tallinn Music Weeki jazz’i-teemalisel õhtul teatris NO99. Ja sõnu otsib ta äkki sellepärast – nagu te intervjuust ka kohe kuulete – , et me ei vestle üldse tema keeles.

Tõsi on ka see, et Šveitsis elava ja muusikaõpetajana töötava Ingridi värske materjal ongi tõsisem, tumedam ja hiilivam kui tema varasem helilooming.