Pilk KUMUsse
Eesti Kunstimuuseumi KUMU maja avamine on sajandi kunstisündmus, ja homme on see päev. KUMU on endise Ida-Euroopa aladel teine uus kunstimuuseumi hoone Leipzigi kunstimuuseumi järel, mis avati detsembris 2004. Aga Eestis on KUMU esimene ainult kunsti jaoks püstitatud muuseumihoone, mille valmimisest unistati juba läinud sajandi algusest peale.
Aga kui asjakohaselt piduliku retoorika kõrvale lükkame, mida me siis KUMUs näeme? Ootuspäraselt klassikapõhist ja kronoloogilise suunitlusega maali- ja skulptuuri püsiekspositsiooni Eesti kunstiajaloost alates 18. sajandist kuni 1991. aastani. Poole aasta tagant vahelduv graafikavalik hõlmab 1990. aastaid veidi laiemaltki. Ülepaisutatud stalinismi valikut, kuid mitte välis-eesti kunsti. Üllatavate eksponaatidega ja väljalõigetega 1980. aastaid. Skulptuurimetsi.
Avangardiklassikutele Ülo Soosterile, Tõnis Vindile, Kaljo Põllule, Leo Lapinile, Raul Meelile, Kaarel Kurismaale ja Jüri Okasele on pühendatud oma tiib. Põhjalikum ülevaade pakub Kristjan Raua, Eduard Wiiralti, Konrad Mäe, Eduard Ole ja Karl Pärsimäe loomingut, kuid mida lähemale tänapäevale, seda kokkusurutumaks kunstnike tutvustus läheb, päädides 1970.– 1980. aastatel erandlikult kahe, reeglipäraselt aga ainult ühe tööga. Lisaks rahvusvahelise seltskonnaga kaasaegse skulptuuri näitus "Skaalanihe". Ja ruumid ongi täis… Äkki selgub, et eesti kunst on SUUR, aga KUMU väike!
HARRY LIIVRAND
Uus Kunstimuuseum KUMU on lõpuks lahti. Maja on uus ja uhke. Mis sest, et meenutab sisehoovi poolt rahvusraamatukogu ja fuajees Kiasmat. See ei ole üldse oluline. Arhitektuur töötab. Näitusel saab liikuda rahulikult-unelevalt ringi, ei pea ekslema arusaamatus labürindis. Kuigi KUMU tundub esmapilgul megakoloss – mõtled ja ohkad, et siin läheb küll terve päev –, on tegelikult ekspositsioon tihe ja loogiline.
Väga tore, et suurtel pindadel saavad lõpuks laiutada meie oma klassikud: Köler, Triik, Mägi, Põllu jne. Kes neid siis veel väärtustab, kui me seda ise ei tee? Turistide ning ka muidu enda majandamise seisukohalt on meeldiv, et kompleksis on ka multifunktsionaalne seminari- ehk kinosaal ning ka muuseumipood ja kohvik.
Siiski, kunsti näitamine ja säilitamine on üks valdkond, kuid teine tegevusväli – kunsti uurimine – ootab uusi vaatenurki ning kohati ka lihtsalt omandatud teadmiste kirja panemist. Rohkem pakse monograafiaid, lustlikke elulookäsitlusi ning teravaid artikleid paluks.
KARIN PAULUS
-----------
Harry Liivranna KUMU ekspositsiooni tipp-10
1. Johann Köler (1826–1899) "Lorelei needmine munkade poolt" (1887)
Köleri realistlikke isa ja ema portreid teavad kõik, kuid eesti esimese rahvusliku maalikunstniku sentimentaalsed salongikompositsioonid peitusid aga muuseumifondides. Pariisis maalitud "Lorelei needmine munkade poolt", KUMU ekspositsiooni suurimaid maale, kujutab ühtaegu nii pseudomütoloogilist tegelast (Reini jõe äärse kalju kurikuulus sireen) kui liigitub žanriliselt ka erootilise kunsti alla.
2. Oskar Kallis (1892–1918) "Kirg" (1917) ja "Päikese suudlus" (1917)
Kallise juugendlikult sümbolistlik kunst on parimaid, mis selles vallas Eestis leida. Vist keegi pole meil nii sugestiivse jõuga kujutanud elu paratamatut kadumist, armuvalu ja hirmu noorelt surra kui tema. Kallise melanhoolia on ehtne, kunstniku enda haigusest tulenev, ning ta oli üks esimesi Eesti kunstnikke, kelle loomingut inspireeris otseselt looja enda elusaatus.
3. Ado Vabbe (1892–1961) "Muusika" (1919)
1919. aastast pärit kompositsioon on üks suureformaadilisemaid ja iseloomulikumaid n-ö abstraktseid töid Vabbe loomingus, meie modernismi puhas klassika.
4. Herbert Lukk (1892–1919)
"Autoportree" (1918)
Vabadussõjas langenud Lukk on Eesti kunstiajaloos üsna tundmatu geenius. Tema autoportree kuulub Eesti puäntillismi tippu, kuid siiani olnud vähetuntud töö.
5. Karl Pärsimägi (1902–1942)
"Autoportree pärlitega" (u 1935)
Saladusliku saatusega eesti kuulsaima foovi provokatiivseim autoportree, mis hägustab traditsioonilist arusaama maskuliinsusest (mõelgem töö valmimisajale!) ja mehe seksuaalsest identiteedist ning mille tähendus pakub peamurdmist siiani.
6. Jaan Siirak (1897–1959) "Pariisi vaade" (1924)
Nüüd vähetuntud, kuid 1930.–40. aastatel juhtiva sisearhitekti Siiraku vähesest maaliloomingust on see – samuti vähetuntud pilt – parimaid. Kahjuks puudub Siiraku nimi Ene Lambi muidu soliidsest ekspressionismi-raamatust, kuid just sinna see Pariisis tehtud pilt suurepäraselt sobiks.
7. Edgar Viies (1931) skulptuur "Oja" (1968)
Abstraktse vormiga alumiiniumskulptuur on eesti 1960. aastate modernismi tähtteoseid ja samas iseloomulik oma ajastu esteetiliste otsingute väljendaja.
8. Tiit Pääsuke (1941) "Poiss viiuliga" (1980)
Intensiivse koloriidi meistermaalija Tiit Pääsukese emblemaatiline töö. Nii kompositsiooniliselt kui koloriidilt Elmar Kitse sarnase maali hiilgav ja kaasaegne tõlgendus.
9. Ludmilla Siim (1938) "Mati Undi portree" (1975)
Erandlik teos meie popkunsti klassiku Ludmilla Siimu loomingus, ekspressiivselt maalitud eesti kirjandus- ja teatrigeeniusele on antud siin peaaegu deemonlik kuju.
10. Urmas Muru (1961) "Proovipihtimus" (1987)
Tänase radikaalse arhitekti kõige parem maal, eesti neoekspressionismi tähtteoseid.
Karin Pauluse KUMU ekspositsiooni tipp-10
1. Ülo Õun (1940–1988) "Isa ja poeg" (1977)
Eesti vahest andekaimalt skulptorilt oleks tahtnud näha rohkem tõid, kuid õnneks edastab "Isa ja poeg" (paljas beebi ja mees, kes on ühepikkused) hästi Õuna loomingule omast üllatuslikkust. Sama skulptuuri pronksversioon on juba teist aastat väljas Tartus Küüni tänaval. Ülo Õuna lesk Inara Õun on Postimehele rääkinud, et skulptuuri isa kujutab Ülo Õuna ennast, laps aga nende poega Kristjanit pooleteiseaastasena.
2. Ülo Soosteri (1924–1970) "Huuled" (1964)
Ilmekas näide Hiiumaal sündinud, kuid peamiselt Moskvas elanud eesti "esiavangardisti" sürrealistlikust loomingust. Tegelikult pakuvad lisaks õõvastavatele "Huultele" freudistlikku uurimisainest ka teised Soosteri leitmotiivid, nagu kala, muna ja kadakas.
3. Nikolai Kormašov (1929) "Söömaaeg" (1968)
"Söömaaeg" on teatud mõttes loogiline jätk Kormašovi varasematele sugestiivsetele raskepärastele maalidele, kus temaatikaks teaduslik-tehniline progress ("Raudbetoon", "Noored ehitajad"). Ka siin on esmapilgul tegu tavaliste tööinimestega, kes korraks on istunud keha kinnitama, mis pidi kenasti sobima nõukogude ideoloogiaga. Miks aga figuurid justkui varjavad ennast vaataja eest? Teose pealkiri ise ning ka Kormašovi hilisem karjäär näivad viitavat maali religioossele alatoonile. Ehk on tegu püha õhtusöömaajaga, õigeusupärase Kolmainsuse ilmumisega (ehk siis kolm analoogilist kuju). Või võetakse lihtsalt viina ja süüakse kellegi mälestuseks?
4. Gustav Adolf Hippius (1792–1856) "Eesti pruut" (1852)
Nissis pastori perekonnas sündinud, end mitmel pool Euroopas täiendanud ning natsareenlastega lähedalt seotud olnud baltisaksa kunstnik sai tuntuks eelkõige portretisti ning joonistusõpetajana. Tsaaririigi silmapaistvate riigitegelaste, teadlaste ja vaimulike kõrval maalis ka matsirahvast. Eesti neidiseid on kujutatud ajastuomase romantilisusega. Teine on ikka süütu, ehe ning ideaalne. "Puhta looduslapse" teema kõrval on kunstnikku ilmselgelt huvitanud ka Eesti etnograafiline pärand: vaadakem kas või tanu ja ehteid.
5. Nikolai Triik (1884–1940) "Ants Laikmaa portree" (1913)
Triigilt on väljas rida ekspressiivseid-tundlikke portreid. Kõige mõjusamad on munchlikult maalitud "Irmgard Menning" (1910) – tõeline femme fatale – ning Laikmaa jõuline kujutis. Viimast on muide päris tore kõrvutada Laikmaa autoportreega (1902). Tõeliseks sürpriisiks on suurte portreede kõrval näha Triigi graafikat. Vahetult enne I maailmasõda, aastal 1913 valminud, maharaiutud peaga tantsiv "Märter" (1913) pakub intrigeerivat mõtiskeluainest praegugi.
6. Johann Köleri (1826–1899)
"Isa portree", "Ema portree"
(1857-61)
Hea poja hommage oma vanematele. Tõeline kullafond. Hoopis teist laadi apetiitsust pakuvad "Lorelei needmine munkade poolt" ning "Truu valvur".
7. Oskar Kallis (1892–1918) "Kalevipoeg allilmas" (1915)
Lühikesest elueast hoolimata jõudis Kallisest kujuneda omanäoline kunstnik, kuigi mõnes mõttes meenutavad rahvusromantilised taiesed Gallen-Kallelat. On kavandanud muide ka
n-ö eesti stiilis mööblit.
8. Amandus Adamson (1855–1929) "Noorus kaob" (1919)
Adamsoni loome on minu arvates köielkõnd allegooriate ja kitši vahel. Kui kohati on töödes romantikat ja ülevustki, siis Vabadussõja monumendid on täis stereotüüpe ning lihtsalt halba (suuremate mõõtmete tõttu?) kompositsioonitunnetust. Kuhu paigutada "Russalka"? Kusagile keskele?
9. Jüri Arrak (1936) "Kahekõne" (1970).
Ilmselt mitte ainult minul oli väiksena õudsete multifilmide edetabelis "Kunksmoori" kõrval esirinnas "Suur Tõll", kus hirmu ei tekitanud ainult "pahad", vaid ka "head". Tänaseks on Arraku kummaliste olendite maailm saanud aga nauditavalt tuttavlikuks ja armsakski, nii et oleks raske kujutleda KUMU ilma Arrakuta.
10. Leonhard Lapin (1947)
"Naine-masin" (1974)
Graafiline ilu ja lahedalt räige sisu. Tõeline avangard.
