Lavastaja Ain Mäeots, osades Ott Sepp, Veikko Täär, Tõnu Oja, Merle Jääger, Liina Tennosaar, Hilje Murel ja Meelis Hansing. (Esietendus 22. juulil Hansahoovi teatris.)


Kui esimene Rahmani-Mäeotsa ühistöö “Buss” oli silmapaistvalt hea ja teine, “Kõrts”, suhteliselt mõttetu, siis nüüd on kiik jälle kõrgustesse lennanud ning vähemalt vahetu mulje all tundub “Saun” kõige parema Rahmani-tõlgendusena üldse (nende nimekirjast ei maksa unustada ka Leevakul etendatud “Jõujaama”).


Mäeots ütles pärast esietendust, et tema kartnud kõige rohkem seda, kas näitlejad veavad välja, sest läbivat lugu näidendis pole. – Väga hästi vedasid. Laval on kuus täisverelist karakterit ja tempol algusest saati kõva vunk peal. Mulle jäi koguni mulje, et ka läbiv lugu on täiesti olemas. Seda võiks kokku võtta kahe tüki finaalis esitatud mõttega. Esiteks: saunas on kõik võrdsed, sest nii Marati kui Chaneli pesu jäävad eesruumi, muudest aksessuaaridest rääkimata. Teiseks: Jumal mõtles loomade jaoks välja lombi, taimedele vihma ja inimestele sauna. Ainuüksi nendes kahes mõtteteras on rohkem filosoofiat kui mitmes teises suvelavastuses kokku.


Kui vanasti käidi saunas ikka oma perega ja nõukogude aega iseloomustasid linnade impersonaalased ühissaunad, siis “Saun” näitab keskteed: väike maasaun, ilmselt mõne turismiettevõtja oma. Osad saunalised on omad, osad võõrad ja jätkub nii vaheldust kui pinget. “Sauna ei tohi vihaga minna,” hoiatab selle omanik Jüri. “Peab rõõmuga minema.” Ja sellest rõõmust näidend koosnebki.


Hulga värvikate tegelaste seast jäid kõige enam meelde Tõnu Oja ilmselt väga palju peapõrutusi läbi elanud rattamees Toomasena, kes arvab, et kõige parem on leili visata spordijoogiga, ning Merle Jääger ogara pudikeelse vanamutina, kes “ettetuulutajat” otsib ja “minevittu ja tulevittu” teada tahab.  Neid toetavad väärikalt Hilje Murel terava keelega linnabimbo Cärolainina, Veikko Täär muidu normaalse saunaomanikuna, kes aga kohutavalt vilistamist kardab, Liina Tennosaar kõige normaalsema tegelase Lindana ja Ott Sepp, kelle Mürsä mõjus vägevamaltki kui pearoll Andres. Ning õigupoolest ka Meelis Hansing saunamees Hansinguna, kuigi sõna talle eriti ei antud. Eriti sooja tunde tekitas Mureli ja Tääri seni mitte eriti välja paistnud koomilise talendi kogemine. Kuna trupp on osaliselt samas koosseisus kaasa teinud ka eelmiste suvede Hansahoovi lavastustes, pole nauditava ansamblimängu põhjust vaja kaugelt otsida.


Lisaks suurepärastele koomilistele karakteritele on näidendis ka vaimukas dialoog ning hulk vähemalt mulle varem tundmatuid sõnamänge (“Andres – undress!”, “võta Kuusalust kuus alust, läti peni on penis). Olin seni arvamusel, et heas komöödias peab naljale vastukaaluks ka midagi tõsist, kurba ja traagilist olema. “Saun” tõestas vastupidist. Suur osa naljadest on nii jaburad, et nende üle võib mitu korda naerda. Samas on kõik asjad usutavad, pole kahtlust, et autor on kasutanud tõesti saunaelus ette tulnud seiku. Alkoholivaba lõhnaõli on kindlasti olemas ja miks ei või edasisaatmisega podkidnoid perevednoiks nimetada?


Ülimalt uhke ja efektne on Maarja Meeru kunstnikutöö, mis muutus üldmuljes päris tähtsaks.


Loodetava sti saab neid saunakostüüme edaspidigi kasutada. Muusikaliselt langes etenduse lõpp ära, “Ines Karu kõtutantsu” laul oli seevastu suurepärane.


“Sauna” põhiliseks puuduseks on asjaolu, et kui ma lavastust kümnepäevase vaheaja järel uuesti vaatasin, oli selle teises pooles juba ilmseid lagunemise märke.