08.08.2008, 00:00
Pilk saunakultuuri minevittu ja tulevittu
Veiko Märka vaatas Tartus Ain Mäeotsa vabaõhulavastust tänapäeva eestlaste saunakultuurist. Et topelt naerda, siis koguni kaks korda.
Jan Rahmani “Saun”.
Lavastaja Ain Mäeots, osades Ott
Sepp, Veikko Täär, Tõnu Oja, Merle Jääger, Liina
Tennosaar, Hilje Murel ja Meelis Hansing. (Esietendus 22. juulil Hansahoovi
teatris.)
Kui esimene Rahmani-Mäeotsa ühistöö
“Buss” oli silmapaistvalt hea ja teine, “Kõrts”,
suhteliselt mõttetu, siis nüüd on kiik jälle
kõrgustesse lennanud ning vähemalt vahetu mulje all tundub
“Saun” kõige parema Rahmani-tõlgendusena üldse
(nende nimekirjast ei maksa unustada ka Leevakul etendatud
“Jõujaama”).
Mäeots ütles pärast
esietendust, et tema kartnud kõige rohkem seda, kas näitlejad
veavad välja, sest läbivat lugu näidendis pole. –
Väga hästi vedasid. Laval on kuus täisverelist karakterit ja
tempol algusest saati kõva vunk peal. Mulle jäi koguni mulje, et ka
läbiv lugu on täiesti olemas. Seda võiks kokku võtta
kahe tüki finaalis esitatud mõttega. Esiteks: saunas on kõik
võrdsed, sest nii Marati kui Chaneli pesu jäävad eesruumi,
muudest aksessuaaridest rääkimata. Teiseks: Jumal mõtles
loomade jaoks välja lombi, taimedele vihma ja inimestele sauna.
Ainuüksi nendes kahes mõtteteras on rohkem filosoofiat kui mitmes
teises suvelavastuses kokku.
Kui vanasti käidi saunas ikka oma
perega ja nõukogude aega iseloomustasid linnade impersonaalased
ühissaunad, siis “Saun” näitab keskteed: väike
maasaun, ilmselt mõne turismiettevõtja oma. Osad saunalised on
omad, osad võõrad ja jätkub nii vaheldust kui pinget.
“Sauna ei tohi vihaga minna,” hoiatab selle omanik Jüri.
“Peab rõõmuga minema.” Ja sellest
rõõmust näidend koosnebki.
Hulga värvikate
tegelaste seast jäid kõige enam meelde Tõnu Oja ilmselt
väga palju peapõrutusi läbi elanud rattamees Toomasena, kes
arvab, et kõige parem on leili visata spordijoogiga, ning Merle
Jääger ogara pudikeelse vanamutina, kes “ettetuulutajat”
otsib ja “minevittu ja tulevittu” teada tahab. Neid toetavad
väärikalt Hilje Murel terava keelega linnabimbo Cärolainina,
Veikko Täär muidu normaalse saunaomanikuna, kes aga kohutavalt
vilistamist kardab, Liina Tennosaar kõige normaalsema tegelase Lindana
ja Ott Sepp, kelle Mürsä mõjus vägevamaltki kui pearoll
Andres. Ning õigupoolest ka Meelis Hansing saunamees Hansinguna, kuigi
sõna talle eriti ei antud. Eriti sooja tunde tekitas Mureli ja
Tääri seni mitte eriti välja paistnud koomilise talendi
kogemine. Kuna trupp on osaliselt samas koosseisus kaasa teinud ka eelmiste
suvede Hansahoovi lavastustes, pole nauditava ansamblimängu põhjust
vaja kaugelt otsida.
Lisaks suurepärastele koomilistele
karakteritele on näidendis ka vaimukas dialoog ning hulk vähemalt
mulle varem tundmatuid sõnamänge (“Andres –
undress!”, “võta Kuusalust kuus alust, läti peni on
penis). Olin seni arvamusel, et heas komöödias peab naljale
vastukaaluks ka midagi tõsist, kurba ja traagilist olema.
“Saun” tõestas vastupidist. Suur osa naljadest on nii
jaburad, et nende üle võib mitu korda naerda. Samas on kõik
asjad usutavad, pole kahtlust, et autor on kasutanud tõesti saunaelus
ette tulnud seiku. Alkoholivaba lõhnaõli on kindlasti olemas ja
miks ei või edasisaatmisega podkidnoid perevednoiks nimetada?
Ülimalt uhke ja efektne on Maarja Meeru kunstnikutöö, mis
muutus üldmuljes päris tähtsaks.
Loodetava
sti saab neid saunakostüüme edaspidigi kasutada. Muusikaliselt langes
etenduse lõpp ära, “Ines Karu kõtutantsu” laul
oli seevastu suurepärane.
“Sauna”
põhiliseks puuduseks on asjaolu, et kui ma lavastust
kümnepäevase vaheaja järel uuesti vaatasin, oli selle teises
pooles juba ilmseid lagunemise märke.