11.04.2008, 00:00
Pimedam pool
Laurentsiuse isiknäitus “Arm” rõhub minoorsetele meeleoludele, leiab Mari Laaniste.
Laurentsiuse näitus “Arm” galeriis Vaal, kestab 15.
aprillini.
Pressiteates, nagu ikka, ärgitatakse näituse
nappi pealkirja mitmeti tõlgendama. Küllaltki kirjust materjalist
annab samas tõesti veidi teooriaid konstrueerida. Näituse
kandvamaid töid, kaalutletud hommage’e Robert Mapplethorpe’ile
ja Robert Indianale, võiks kujundlikult vaadelda originaali
põhjustatud elamusest jäänud armkoena. Kui aga küsimus
peaks olema inimlikes tunnetes, õhkub töödevalikust valusaid
üleelamisi, melanhooliat ja pessimismi.
Laurentsiuse varasema
loomingu menule kaasa aidanud naljategemist on seekord õige vähe
näha. Siiani tema töödega seostuvaid lopsakalt kitšlikke
raame on vaid üksainus, seegi rüüstatud. Isegi koloriit paistab
olevat taganenud kuhugi mornilt akadeemiliste pruunide ja kalk-metalsete
hallide territooriumile. Ehkki näitusel on varemeksponeeritud teoseid,
nagu ka vanade teemade uusi läbimänge, on nii selge
silmitsijäämine Laurentsiuse raskemeelsema poolusega midagi uut.
Sari “Mapplethorpe’i kallad” koosneb leinalistest,
staatilistest, sürreaalse alatooniga vaikeludest, mis kujutavad
üksikuid elegantselt gravitatsiooni trotsivaid kallasid abitult pisikestes
lillevaasides. Osav libaklassikaline maalikeel on segadusseajavas vastuolus
piltide kõrgläikelise pinna ning neid ümbritsevate
tehnitsistlike, needitud alumiiniumraamidega, rõhutades seeläbi
kujutiste pidetust ja võltsi alatooni. Pealtnäha identsetest
kalladest õhkub troostitust ja võõrandumist ehk
vahetumaltki kui Mapplethorpe’i enda kõledalt täiuslikest
lillepiltidest. “Love Graffiti 3 (hommage to Indiana)” jätkab
sama suunda: Indiana ikoonilise loosungi piirjooned ja sõnum
hääbuvad kalgis laineplekikolakas. Samamoodi hääbub
armastusesõnum jutumullis ühel pisemal pildil, kus selle
edastajast, Kristusest, pole jäänud muud kui igivana kolp.
Pisut kunstlikumalt rusutud moega on autori hommage iseenda varasemale
karjäärile ehk hävitatud (auklikuks lõhutud ja sinise
aerosoolvärviga üle soditud) portree – töö, mis ei
pruugikski olla kuigi huvitav, kui raam ei reedaks sarnasust hiljuti
tähelepanu äratanud Toomas Hendrik Ilvese portreega.