Autor Rabindranath Tagore.
Lavastaja Jaan Tooming.
Assistent Anne Türnpu.
EMTA lavakunstikooli XXIII lennu ­bakalaureusetöö.
Mängivad Maarja Mitt, Elina Pähklimägi, Agnes Aaliste, Jekaterina Novosjolova, Anne Türnpu, Meelis Põdersoo, Andres Oja, Martin Mill, Ago Soots, Kristo Viiding, Juss Haasma, Marek Tammets.
Esietendus Estonia teatri kammersaalis 18. jaanuaril.

Lugemisvarana oleks "Pimeda toa kuningas" päris huvitav. Eelkõige seetõttu, et võimaldab analüüsida, kuidas inglaste maailmapilti tundev india (bengali) kõrgkihi esindaja sünteesib ida ja lääne maailmanägemist. Just poeetiliste kujundite uudsuse võlu tõttu mõjub näidendi esimene pool ka laval tugevamini. ("Suurem kerjus paistab väiksemale otsekui kuningas", teeskluse samastamine valgusega, tõe samastamine pimedusega jms.)

Lavastusena aga... Tegevust ei olnud, liikumist ei olnud, ruumi kasutamist ei olnud. Pidevalt mõlkus peas küsimus: milleks kõik see suur töö ja vaevanägemine (kas või riietuse ja grimmiga), lihtsam olnuks ju kuuldemäng teha? (Iseasi, et see olnuks üks üsna verevaene kuuldemäng.) "Pimeda toa kuninga" tegelased ei mõjunud lihast ja verest olevustena, nad olid skeemid. Ja skeemide konfliktid ja sisekonfliktid mõjuvad elavas teatris piinlikult.

Seetõttu loobun kerge südamega üksikute näitlejatööde esiletõstmisest ning isegi kahe koosseisu võrdlemisest. Ükskõik kelle kiitmine või laitmine oleks täiesti subjektiivne ja des­orienteeriv. (Nagu ka selle lennu eelmises diplomilavastuses "Tsuaf" NO teatris, ja veelgi eelmises "Eksituste komöödias" Linnateatris, nii et pikapeale hakkab see isiksuste maatasa hoidmine juba häirima.) Sedastan vaid, et küllap andsid kõik oma parima.

Näidendit võib formaalselt võrrelda Charles Perrault' muinasjutuga "Sinihabe", kus on kah üks pime tuba. Rüütel kosib endale üha uusi neiukesi, aga keelab ähvardades neil nimetatud tuppa minna. Kes läheb, sellel raiub kohe pea maha. Aga tuba on ju ainult ettekääne, loo sisuliseks tõukejõuks on soov tappa. Tagore näidendi kontekst on põhimõtteliselt samasugune, ainult füüsilise tapmise asemel on vaimne vägivald.

Iga tegevus "Pimeda toa kuningas" tekitab tunde, et põhimõtteliselt võiks risti vastupidi teha ja midagi ei muutuks. Poleks midagi juhtunud, kui Kuninganna ( Maarja Mitt, Elina Pähklimägi) oleks jäänud uskuma, et tõeline kuningas on Suvarna (Kristo Viiding, Juss Haasma). Ja oleks Kuningas (Meelis Põdersoo, Andres Oja) end talle tõesti näidanud - mis siis sellest, ega see oleks kummalgi tükki küljest võtnud. Näidendi süžee oleks võinud sama hästi (või veel paremini) kulgeda ka vastupidi, s.t esialgu Kuninganna ei taha Kuningat näha ja lõpuks igatseb väga.

Aga mis kõige hullem: "Pimeda loo kuningas" puudub mäng selle sõna kõige laiemas (üldinimlikus), aga ka teatraal­ses mõistes. Iga fraasi üksikult ja näidendit tervikuna läbivad ilmeksimatus, tõsimeelsus ja oma arvamuse välistamine. Seetõttu puudub lool alltekst, puuduvad mänguvõimalused, puudub ambivalentsus. See ei ole Tagore süü, Eestis kirjutati Koidula ja Kunderi päevil sama sirgjoonelisi näidendeid.

Kuigi "Pimeda toa kuningas" on kirjutatud usulise v& ;oti lde;i täpsemalt religioonifilosoofilise teosena, on teisigi tõlgitsemisvõimalusi. Näiteks see, et naine olgu mehe kuulekas ori ja ärgu tundku huvi tema tegevuste vastu. Naine peab olema alandlik selleks, et mees võiks viia ta pimedusest valgusesse (kui mehel sihuke mõte järsku pähe peaks tulema). Sellise retseptsiooni omaksvõtt oleks kasulikum, sest siis ei julgeks Eesti naised enam välismaalastega abielluda.

Näidendi põhiideed - kas kaotused ja loobumised aitavad hingel õilistuda - ei oska ma kommenteerida. Aga seda võib muidugi igalt prügikasti juures tuhnivalt asotsiaalilt küsida. Usun, et saab ausa vastuse.

"Hea vähemalt, et nad on nüüd ka selles jões ujunud," ütles kursusejuhendaja Ingo Normet, kui ma kuuldemängu-võrdlusega lagedale tulin. "Hea vähemalt, et nad ka selle laviini all ellu jäid," ütleksin ise.

Tagoret on Eestis harva lavastatud, kuigi ta on kirjutanud 11 näidendit. Eelmisest katsest (1983 Draamateatris) ­kirjutab väga ilusasti Peeter Sauter (EE 9. 1.2006): "Ma mäletan, et Viidingu lavastus Tagore "Postimaja" algas pika vaikusega, see vaikus läks tükk aega üha paremaks ja lõpuks oli vaikus nii vali, et see tõusis talutavuse piirini, ja sealt edasi polnud enam kuhugi minna ja võis vaid katkestada, rääkima hakata ja mingi uue alguse teha."
Kui asendada sõna "vaikus" siinkohal sõnaga "rääkimine" ja vastupidi, sobiks see mõttekäik suurepäraselt "Pimeda toa kuninga" kirjelduseks.

 

Näidendi kirjutamisaasta 1914 pani mind mõtlema selle üle, mis oleks olnud teisiti, kui seda oleks Eestis mängitud samal ajal (lavastaja Karl Menning, Sudarshana – Liina Reiman, Kuningas – Theodor Altermann, Suvarna – Paul Pinna).


Arvan, et mitte midagi, vastuvõtt olnuks sama õlgukehitav. Kummaline küll: geograafilised kaugused on tänapäeval ületatavad mõne lennutunniga, ajaloolised mitte mingil moel. Veri on paksem kui vesi – paksem kui kõigi nende merede vesi, mis on Eesti ja India vahel. Mis aga puutub ida ja lääne mõttemaailmade ühendamisse, siis see on Eestis juba aastatuhandeid täiesti normaalselt ja jätkusuutlikult toiminud. Katastroofid on tulnud ikka sellest, et mõni võõrvõim on emba-kumba vägisi peale surunud ja tasakaalu rikkunud.

V.M.