Kultuuriministeerium jõudis möödunud nädalal riiklikult tähtsate kultuuriobjektide nimekirja kommenteerides asekantsler Anton Pärna isikus tõdemusele, et teletorn pole kultuuriobjekt.


“Ülejäänud nimekirjas olevad objektid, näiteks Eesti Rahva Muuseum, meremuuseum, vabaõhumuuseum on meie kultuuri identiteedi objektid,” leiab Pärn. Kui arheoloogiahuvilisele mehele endale võib kultuur seostuda eelkõige kivikirve ja muistse potikilluga ning memme käpikutega talumuuseumis, siis valdavale osale eesti rahvast tuleb kultuur telekast, Delfist ja SLÕhtulehest.


Televisioon on moodsa elu sümboleid, nagu teksad või popmuusika, aktuaalne ja inimesi kõnetav.


Ilmselt ütleb kanalite programm meie kohta praegu palju enam kui rukkileib võu laulupidu.


Eesti kodudes 1950ndate keskpaigast juurdunud telekas on meelelahutaja ja ergastaja, uudiste kiire vahendaja ning mõnikord ka ühiskonna sidususe tekitaja. Objektiivselt vaadates veedavad inimesed iga päev ligi neli tundi teleka, mitte aga Kareva või Köleri seltsis.


Rohkem kui poole võrra Oleviste kiriku kõrgust ületav teletorn ei paku tõesti mitte ainult ilusaid vaateid ümbruskonnale (Pärnale teadmiseks: ka turism on kultuur), vaid on ühtlasi kena näide modernistlikust progressiusust ning nõuka-aja inseneritaidest. Alati saab vaielda küll kultuuriobjektide rahastamise ning pingerea üle, kuid mitte eriti tõsiselt teemal, kas raadio-telekas-internet meie olemist kuvavad.


Need meediad pole enam ammu “uued”, vaid rahvalik argielu.