PIMEDUSMEESTE TAGASITULEK
Sest on kirjutatud: “Mina kaotan tarkade tarkuse ja teen tühjaks mõistlike mõistuse!”
(Pauluse esimene kiri korintlastele)
Väidetavalt pärineb sõna “obskurant” 16. sajandi saksa humanistidelt, täpsemalt nende antiklerikaalse teose “Epistolae obscurorum virorum” (“Pimedusmeeste kirjad”) pealkirjast. Tänapäeval tähistatakse terminiga “obskurantlus” peaasjalikult kultuurivaenulikkust ja seda meil paraku jätkub. Mis peaks aga juhtuma, et oleks alust kasutada seda sõna tema algtähenduses, s.o religioosse vaimupimeduse iseloomustamiseks meie kaasaegses Eesti ühiskonnas, kus põhiseadusega on kinnistatud südametunnistuse- ja usuvabadus ning kirik riigist lahus? Jah, selleks peaks vist tõesti aset leidma midagi nii drastilist nagu peaministri sõnavõtt kiriku ja riigi uuest liidust ning kohustusliku usuõpetuse vajadusest üldhariduskoolides. Ning siis see sündiski – ja mitte Andrus Kivirähi või Indrek Hargla raamatu lehekülgedel, vaid päriselt.
Iseäranis murelikuks tegi härra peaministri mõtteavaldus “religiooniõpetuse, usundiõpetuse või usundiloo, nimetagu me seda siis kuidas tahes” küsimuses. Viidates usuõpetuse asjus toimunud rahvahääletusele 1923. aastal, andis ta aga mõista, et nimetagu me seda tõesti kuidas tahes, jutt käib sellestsamast usuõpetusest. Tegelikult ei saa ju tõestada, mida härra peaminister mõtles, ei tea, kas ta sellest isegi täpselt aru sai – väide, et ühiskonnas ei ole ikka veel alanud arutelu religiooniõpetuse üle koolides (kui debatid on kestnud juba paar aastat) ja sõnad “me võime arutleda tema (n-ö usundiõpetuse – fs) vabatahtlikkuse või kohustuslikkuse üle”, kui vabatahtlikuna on ta juba olemas, ei kõnele just kompetentsusest.
On teisigi, kes ei näi saavat enne rahu, kui kõigis Eesti koolides on kohustusliku õppeainena või -ainetena sees miski, mida nad nimetavad religiooniõpetuseks. Mind ei häiri nende ilmavaade – olen tolerantne kõigi religioonide ja nende järgijate suhtes. Mis toimub era- või pühapäevakoolides või mida õpetatakse valikainetena (kui need on ka faktiliselt vabatahtlikud), ei ole samuti minu asi. Ent üldhariduskooli kohustuslikuks õppeaineks “nimetagu me seda kuidas tahes” ei kõlba.
Korduv väide, et usundiõpetus aitab välja tulla ühiskonna eetilisest kriisist, on ehe demagoogia – teadmised erinevatest religioonidest ei muuda kedagi moraalsemaks. Järelikult mõeldakse ikkagi misjonitööd ehk vana hea sõjaeelset usuõpetust. Tammsaare keelas oma tütrel nendesse tundidesse minna ja nii teeks ka mina.
Küsimus, kas ajupesu teeb kedagi moraalsemaks, on retooriline. Kui koolis kõneldakse üht ja kodus teist (teatavasti suurem osa Eesti Vabariigi kodanikke ei ole religioossed, ülejäänute hulgas on aga lisaks luterlastele õigeusklikke, katoliiklasi, juute, muslimeid, maausklikke jpt), ei ole küll alus moraali tõusule, pigem vastupidi. Soovitaksin veel kord lugeda Rein Taagepera artiklit “Kohustuslik usuõpetus süvendaks eetikakriisi”, mis ilmus 2003. a 22. aprilli Postimehes ja on kättesaadav ka internetis.
Mul on kaks tütart, üks käib juba koolis, teine veel mitte. Kuigi ma ei ole usklik, on mul kindlad põhimõtted ja moraalinormid. Nii tunnen ma, et säästa oma lapsi ideoloogilistest õppeainetest on minu moraalne kohus. Eetikaõpetus luterikristluse vormis kuulutaks aga mind koos mu põhimõtetega lindpriiks – pole usku, pole eetikat. Sellise loogika järgi olen ma juba aprioorselt valetajate, varastajate ja kõikvõimalike kurjategijatega ühes pundis. Mis peaks siis laps arvama või tundma? Austama mind või õpetajat? On talle sellist sundseisu vaja? Ma ei ole võitlev ateist, mida iganes religioossed fanaatikud ka ei ütleks. Aga kui keegi kavatseb minu kuuldes väita, et ilma usuta pole eetikat, võtan ma seda kui isiklikku solvangut.
Loomulikult käivad harituse juurde teadmised nii ristiusust kui teistest olulisematest religioonidest. Tähtsamaid piiblilegende, budismi alustõdesid, islami tekkelugu jms, seda, miks ülepea on ehitatud kirikud, templid, mošeed ning rajatud hiied, oleks hea teada. Kõik need teadmised võiksid olla jagatud kas olemasolevate õppeainete vahel (nagu ajalugu, filosoofia, kunstiõpetus jne) või koondatud ühe, avarama suunitlusega, ka mittereligioosseid õpetusi tutvustava distsipliini alla, mille nimi võiks olla näiteks “kultuurilugu”. Usundiõpetus (kõnelemata usuõpetusest) sätestaks täiesti põhjendamatult religioossete mõttevoolude eristaatuse ilmalike õpetuste ees. Olen arvamusel, et religioossest ja materialistlikust tunnetusest lähtuv inimlooming täiendavad teineteist, mõlemad on andnud maailmakultuurile seda, mida teine ei suudaks. On kunstiteoseid, milleni on jõutud vaid religioosse tunde kaudu; on filosoofilisi küsimusi, mille esitamiseks ja millele vastamiseks peab seisma väljaspool kõiki uske.
Nagu vaenlase tagalasse tungimise salaplaan mõjub aga TÜ teoloogide koostatud õppekava, mis näeb ette luterlusekeskse n-ö religiooniõpetuse kehtestamist eri õppeainetest koosneva programmina. Esimene neist ainetest algab juba teises klassis, ajal, mil õpilase kohus ei ole mõtestada, vaid taguda endale pähe kõige algsemaid teadmisi. Sealjuures kannab see esimese astme õpetus nime “Vanavanemate pärand”. Tekib küsimus, mida on mõeldud – eestlaste muistseid uskumusi, mis alles paar sajandit tagasi kristluse poolt lõplikult välja tõrjuti, või koolilaste vanaemade ja -isade tõekspidamisi, mis enamasti materialistlikud? Oh ei, õpetus toimub kui endastmõistetavalt Uue Testamendi vaimus.
Ent kooliprogrammid on meil juba niigi pingelised. Nende ridade kirjutamise ajal kuulsin haridusministeeriumi kavast vähendada mitmete traditsiooniliste distsipliinide osakaalu. On see juhus, et ohvriks kavatsetakse tuua just need ained, mis tutvustavad loodust ja tema seadusi teadusliku maailmapildi seisukohalt, ja ühiskonnaõpetus? Veel paar nädalat tagasi oleksin pidanud seda küsimust paranoiliseks, uskudes, et “obskurantlus” on siinmail oma esialgse sisu jäädavalt kaotanud.
