Selles valguses on äärmiselt huvitav jälgida liidukantsler Angela Merkeli tänaseid ütlusi. Vene agressioon Gruusias tõstis küll korraks hääletooni, aga tegelikult pole retoorikas midagi muutunud. Kohtumisel Venemaa riigipea Dmit­ri Medvedjeviga oli Merkel endiselt seisukohal, et Gruusia ega ­Ukraina pole ­NATO liikmelisuse tegevuskava (MAP) jaoks veel piisavalt valmis.


Berliini meelest polnud “aeg küps” ka enne Gruusia sõda toimunud Bukaresti NATO tippkohtumise ajaks, põhjendusega, et alliansi liikmeks ei tohi saada riigid, mis on seotud regionaalsete konfliktidega. Nüüd on konflikt veelgi suurem ja vaatamata Lääne kinnitustele Gruusia territoriaalsest terviklikkusest on läinud nii separatistlikud territooriumid kui kutse NATOsse. Tõsi, selles küsimuses lubas Saksamaa uuesti sõna võtta detsembris toimuval NATO välisministrite kohtumisel. Aga Moskva olevat Saksamaale “mõista andnud”, et on valmis lubama Saksa ettevõtjaid osalema mitmetes Vene energeetika võtmeprojektides. Kantsleriga reisis Venemaal kaasas pool Saksa valitsuskabinetist, aga ka kõrgetasemeline majandusdelegatsioon.


Vaatamata kinnitustele, et Gruusia sündmused on tinginud olukorra muutuse ja suhteid ei saa iseloomustada sõnadega business as usual, on tegelikkus teine. Euroopa Komisjoni Moskva esinduse hinnangul on poliitikute retoorika küll karm, reaalsed suhted aga hoopis soojemad.


Majanduskoostöö areneb iga päevaga ja igas valdkonnas. Küsimus pole ainult energeetikas.


Näiteks Euroopa Liidu kaubatarned Venemaale olid 2007. aastal 89 miljardit eurot ning investeeringud ulatusid 17 miljardi euroni. Kaubavahetus on kolmekordistunud viimase seitsme aastaga, aga investeeringud viimase nelja aasta jooksul. Kuigi kogu Euroopa Liidu ekspordist Venemaale moodustab Saksa kaup kolmandiku, ei saa rääkida ainult Saksamaa huvidest, mis suhteid dikteerivad.


Kui seni on Suurbritannia jätnud endast mulje kui karmist Venemaa kriitikust, siis majandussuhted räägivad teist keelt. Nii näiteks korraldas 2006. aasta juulis Rosneft aktsiate esmase avaliku emissiooni (IPO), millega viidi Vene ja Londoni börsile ligi 15 protsenti Rosnefti aktsiatest. Energiafirmad ostsid 2,6 miljardi USD väärtuses Rosnefti aktsiaid. Kõik see toimus NGOde, Yukose endiste omanike ja üksikute finantsistide, nagu ­George Soros, kriitikatulva all, kes ei mõistnud, kuidas saab Londoni börsil olla noteeritud firma, mis tekkis sisuliselt Yukose varade sundriigistamise tagajärjel ja mis oma tegevuses on kõike muud kui läbipaistev ja usaldusväärne.


Põlvilt tõusnud Venemaa nõuab respekti ja teeb seda jõuga.


R& ;aum l;ägitakse, et Venemaa olla välja töötanud abinõude paketi, mis peaks maandama pingeid peamiste partneritega, keda nüüd hoolsasti väisatakse või külla kutsutakse. Vene Duumas kinnitati, et nii palju külalisi pole seal ammu käinud. Oma kõnes Saksamaa delegatsioonile ütles president Medvedjev, et Saksa-Vene konstruktiivsed suhted annavad oma panuse kogu Põhja-Atlandi regiooni stabiilsusele. Venemaa räägib uuest maailmakorrast, kus temal oleks roll ühe otsustajana.


Mida peaksime meie selles situatsioonis tegema? Jätkuvalt kodus kõva kära ning rääkima Venemaa karistamisest, mis, oleme ausad, avaldab muljet vaid kodupublikule? Me võime küll boikottida Eurovisiooni või vene sinepit, aga me ei saa dikteerida, kas Venemaa kuulub G8sse või ei. Muidugi võiksime protesti märgiks radiaatori kinni keerata – pooled Eesti inimesed saavad kodusooja Vene maagaasist –, aga ilmselt oleks mõistlikum leida enne alternatiivsed energiaallikad. Ehk öelda hoopis ausalt, et väärtuste kõrval on ka meil oma huvid, ning lõpetada need jutud, mis meie partnereid ajavad haigutama veel enne, kui oma kõnevooru õieti alustada jõuame.


Igal juhul on selge, et lõhenenuna Venemaa-meelseks ja -vastaseks leeriks ei suudaks Euroopa Liit aidata kaasa ühelegi arengule ega konflikti lõpetamisele. Meenutagem, et Gruusiale lisaks on neid konflikte mitmeid ja selles valguses on Eesti-Vene piirilepete puudumise küsimus samuti külmutatud konflikt, kuniks see taas riikidevahelisse päevakavasse võetakse. Just seetõttu arvan, et meil tuleks suhtuda Venemaaga seonduvatesse küsimustesse kriitilise konstruktiivsusega ning ühtlasi peame teineteisest sõltuvust ära kasutama nimelt meie kasuks või halvima ärahoidmiseks. Peame ära kasutama seda, et meil on koht laua taga ja õigus kätt tõsta.


Näiteks kui majandusalane koostöö ja kaubavahetus eksisteerib, tuleb meil antud raamistikus samuti edasi jõuda. Tasakaalutu venevastasus isoleerib meid Euroopa partnerite seas ning aitab Eestil kujuneda Küprose- või Läti-sarnaseks üheainsa konkreetse probleemiga riigiks, millega teised meid automaatselt seostavad.


Ma arvan, et tuleb õigesti tajuda oma jõudu. Näiteks mõjutati Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee saadikuid hääletama selle poolt, et peatada Venemaa liikmete volitused. Kuid 318 saadikust suudeti selle ettepaneku poolt hääletama veenda vaid 20. Mõte oli õige, aga tunnetamata oma jõudu (õigemini jõuetust) seati ohtu ülla ettevõtmise usutavus.


Ometi on just Euroopa Nõukogu ja teised rahvusvahelised organisatsioonid kohad, kus tuleb jõuliselt tegutseda imperialistlike tendentside, inimõiguste rikkumiste või sõnavabaduse piiramise vastu. Venemaa on olnud vastu, et inimõiguste teema tõstatada Euroopa Liidu – Venemaa koostööläbirääkimistel, aga just see on koht, kus me saame neid küsimusi tõstatada kõige kõrgemal tasemel. Oluline on ka igal tasemel rahvadiplomaatia ehk siis suhete arendamine kultuurikontaktidest parlamendipoliitikuteni. Autoritaarset ühiskonda õõnestab kõige rohkem avatus ja vahetus.


Eesti parlamendipoliitikud üritavad valijat peibutada sellega, justkui nende teatud käitumine – boikott, karistamine või muu analoogne – suudaks tõesti mõjutada Euroopa Liidu sõltuvust Venemaast ja Venemaa sõltuvust Euroopa rahast. Ei suuda. Ma olen pigem seda meelt, et asjadest tuleb ausalt rääkida ja öelda: see sõltuvus on olemas ammu j a palju enne meie liitumist euroliiduga. Need (energeetika)suhted sõlmiti Saksamaa ja Venemaa vahel juba Schmidti ja Kohli aegsete valitsustega. Need suhted olid olemas mitmetel Nõukogude vasallriikidel, ka Soomel ja Austrial, juba paarkümmend aastat tagasi.Ka Brežnevi-aegset naftat veeti suurtes kogustes ühest liidust teise, vastutasuks müüdi venelastele teravilja jne.


Seega lõpetagem inimeste petmine seisukohtadega, justkui poleks olemas sõltuvust ning justkui suudaksime seda takistada. Täna võime täheldada vaid sõltuvuse suurenemist. Seetõttu poleks tasuv Venemaad boikottida või karistada, mis viiks meid ainult Euroliidus isolatsiooni. Tunnistagem sõltuvust, tunnistagem selle suurenemist, aga tunnistagem ka seda, et suurim takistus meie unistuste maailmale, mis näeks Venemaad nagu meie, on täna kehtiv mitteametlik Vene-Saksa pakt.