2015. aastal ütlesid ühes intervjuus, et sind ei loksuta, kui sa täiskasvanutele ei kirjuta. Nüüd ilmus sul juba teine täiskasvanutele mõeldud romaan. Mis siis vahepeal juhtus?

Tegelikult on nii, et viimane pikem raamat, mis ma lastele kirjutasin, oli „Kõik minu sugulased“ (2017). Tekkis tunne, et ma sellest paremat enam ei kirjuta, ei olnud ka tõuget või sundi kirjutada sellest veel parem raamat. Tundus, et kui nüüd midagi veel kirjutan, siis tuleb enesekordamine, et vajan pausi. Üldiselt täidan oma pausid illustreerimisega, aga seekord ma tahtsin kirjutada ja teha seda teistmoodi.

Minule tundus suure sammuna täiskasvanute kirjanduse poole juba sinu raamat „Lugu Sandrist, Murist, tillukesest emmest ja nähtamatust Akslist“ (2015).

Ka see ning „Kõik minu sugulased“ samuti. Enda meelest on mul ka lasteraamatutes mitu tasandit – üks kõnetab last ja teine täiskasvanuid. Neis kahes viimases raamatus tajusin, et täiskasvanutki kõnetav tasand võtab endale aina suurema osa.