Pisaradraama rahvale

Ajalehes Uus Eesti 1935. aastal joone all ja 1936 juba eraldi raamatuna ilmunud “Nimed marmortahvlil” (1937 riigivanema auhind) oli edukas ka teatrilaval. Sügisel 1938 nimetati Albert Kivikas Estonia teatri dramaturgiks ning talle tehti ettepank tuua lavale “Nimed marmortahvlil”. Kivika ja August Annisti dramatiseeringu lavastas näitleja Ants Lauter ja selle esietendus toimus vabariigi aastapäeval, 24. veebruaril 1939.
Lavastus erines raamatust peamiselt lõpu poolest. Kui romaani lõpul külastab sõjast naasnud peategelane Henn Ahas oma klassiruumi, kus mitmed pingid on igavesti tühjaks jäänud, siis teatritükk lõpeb Ahase kangelassurmaga. Nii sündis tõeline isamaalik pisaradraama rahvale, mida kinnitas juba esietendus.
Enne algust mängis orkester hümni. Rahvas võttis järgnenu vastu erakordse kaasaelamisega. “Kauakestvaid ovatsioone esines niihästi näidendi kestes kui lõpul, pärast eesriide langemist kutsuti näitlejad lavale seitse korda, autorile ja kaasdramatiseerijale anti rohkesti lilli. Kui publik hakkas saalist lahkuma, nähti mitmeid naisi toolidel paigal istuvat ja nutvat, nutjaid kogunes ka lava äärde,” meenutas toimunut Kivikase biograaf Herbert Salu.
“Nimed marmortahvlil” oli üks iseseisvuse lõpuaastate menukamaid lavateoseid. Seda mängiti Estonia kõrval ka Vanemuises, Endlas, Ugalas ja Kandles ja Narva teatris. Detsembris 1942 jõudis draama Estonia lavale juba teistkordselt. 1942 mängis seda ka Säde ja 1943 Kuressaare teater.

Mis toimub “Nimed marmortahvlil” järgmistes osades

Aprillis 1944 lahkus Albert Kivikas koos perega Eestist algul Soome ning sama aasta sügisel edasi Rootsi – pagulastena ja kaks kätt taskus. Mingit head tööd pere elatamiseks leida polnud võimalik. Nii pidi kirjanik algul töötama tee-ehitusel, turbarabas, metsatöödel ja puuvillavabrikus ning tema abikaasa Anna koristajana.
Raskustele vaatamata jätkas Kivikas kirjutamist ning romaanile “Nimed marmortahvlil” valmis Rootsis veel kolm järge. Poja Tõive sõnul kirjutas isa metsatöödel olles õhtuti, siis kui lapsed olid magama läinud.
Romaani kolm viimast köidet on eelkõige kultuurikroonikad, neis esineb palju ajaloolisi isikuid kas oma või äratuntavate varjunimede all: Johannes Aavik, Jaan Tõnisson, Friedebert Tuglas, August Gailit, Henrik Visnapuu, Oskar Loorits jt.
“Nimed marmortahvlil” 1948 ilmunud teise osa sündmustik kulgeb vabadussõjaaegses Tartus, kuhu Ahas haavadest paranemise järel jääb staabikirjutajana teenima. Lahingud ja sõda jõuavad lugejani Ahase sõprade kirjade kaudu, langenute riitadena ülikooli anatoomikumis ja matusekellade helinas. Ahas astub ülikooli, ta liitub boheemkonnaga ning temast saab kirjanik. Ahase vaateväljas tegutsevas kirjanike rühmituses pole raske ära tunda Siurut. Teine köide on peamiselt 1919. aasta kultuuri- ja poliitikaelu kajastus, ainestik teeb teose huvitavaks, kuid sündmuste kroonikalik edasiandmine toob kaasa stiililise ühekülgsuse.
Ka romaani kolmanda köite (1951) sündmused hargnevad Tartus, jaanuarist detsembrini 1920, ning kujutavad sõjajärgset poliitilist ja kultuurielu. Raamat kirjeldab Tartu vabastamise esimese aastapäeva pidustusi, valimisvõitlust, tolleaegseid poliitikuid ja kirjanikke. Pikemalt peatub Kivikas üliõpilaselul – Eesti Üliõpilaste Seltsi noorliikmete ja vanema generatsiooni konfliktil, mille tulemusel sündis üliõpilasselts Veljesto. Pole liigne lisada, et ka Kivikas ise oli Veljesto üks asutajaid.
Romaanisarja viimane osa valmis Kivikasel 1954. aastal. Noore Eesti Vabariigi kultuurielu vaatlus jõuab siin kahekümnendate aastate keskele. Kivikas kirjeldab ka võitlust kommunistlike mässulistega ja sellega koos Ahase ideelisi otsinguid, oli ju tema vend kommunist. Ahas valib lõplikult teise poole, tema rahvuslike vaadete kindlus avaneb kommunistide kohtuprotsessil, millel Ahas osaleb tunnistajana.
Albert Kivikase “Nimed marmortahvlil” jääb kirjandusse kui Eesti Vabariigi ühe ajajärgu võitlust välisvaenlasega, sisevastuolusid ja omamaise intelligentsi kujunemist kompaktselt hõlmav teos.

PEKKA ERELT