PLAADIARVUSTUS: Buddy Guy „Born To Play Guitar“ 
George „Buddy“ Guy on 79 aastat vana ning ta teeb bluusiplaate nii, nagu neid suurt keegi enam ei tee. Võib muidugi öelda, et seda kõike on juba kuuldud, ja see on tõsi. Aga võib ka väita, et see on nagunii igavikuline sound, juurtega sügaval ja salajas. „Born To Play Guitar“ on konservatiivne, just nagu hästi istuv ülikond on konservatiivne. On vana, nagu Mississippi jõe muda on vana. Ja laulus „Thick Like Mississppi Mud“ ütleb ta nii: You know those blues have took my life/And turned it upside down.
Valgete kitarristide armee kasutas 1960. aastate lõpust saadik bluusi enese ekstaatiliseks vabastamiseks, ent Guy puhul loeb tark kontroll, oskus seista sirgelt ja tasakaalus. Just enesevalitsus lubab tal teha, mida ta tahab, seda nii üksi kui mõne prominentse külalise (Billy Gibbons ZZ Topist, Joss Stone, Van Morrison) seltsis – olla mõtlik ja kurb, flirtiv ja edvistav, kiitlev ja enesega rahul. Tõsiselt, peaaegu paaniliselt dark ka – minu siinses lemmiklaulus „Smarter Than I Was“ näiteks.
See plaat on nagu vana mehe cool käepigistus. Tugev, asjalik ja lõpeb veel enne, kui jõuad kindlaks teha, kas too käsi veidi väriseb või ei. Sa punastad elevusest ja oled rahul, et sind on kutsutud. Uusi ja senikuulmatuid muusikalisi territooriume siin ei vallutata ning detailid lähevad meelest, aga sa mäletad, et olid kohal.
7/10
