PLAADIARVUSTUS: Claim × Roki “Tahan unistada” 
Kui plaadifirmaga seotud isik palus mul heita kõrv kümme aastat tegutsenud hiphopduo esikalbumile, tegin selle vea, et vaatasin internetis pala “Tahan unistada” videot. Kuna pilsenipurgid biitšil, peategelaste punnitatud poos, külalisesineja Lauri Pihlapi mesikeelne mahehääl ja imalad house-rütmid tõstsid turjakarvad turri, teatasin “bandiidile” võimalikult viisakalt, et ma ei pea end pädevaks, sest mulle jääb vägisi mulje, et seda lausbanaalsust mõeldakse tõsiselt. “Aga ülejäänud plaat on hoopis teistsugune, palju karmim!” seletati kirglikult vastu.
Lasksin end pehmeks rääkida ja ei kahetse. Sest Claim ja Roki jutustavad nende käsutuses olevate vahenditega – möödunud kümnenditest laenatud biitide, paneelmajarajoonide ängist võrsuva siksakilise flow ja relvitustava eneseirooniaga – kütkestava noorsookriminulli, vahetu ja siira kujunemissaaga, milles viidatud imalusel on kohta vaid sissejuhatavas osas. Kui “Õnnelind flamingo” vändataks täna, sobiksid Claimi ja Roki “Maksimaalselt” või “Vargapesa” oivaliselt heliribale. Ainult et nende lool on õnnelikum lõpp: minevikupasast puhastumine on kiiduväärne, isegi kui selleks tuleb vahepeal vandenõudesse uskuda (“GMO – globaalselt manipuleeritud organismid”).
