Janet Jackson„Unbreakable“ (Rhythm Nation)

Janet Jackson on vana olija, vana tegija. Ta on 49aastane, esimene album ilmus juba aastal 1982. Uuel plaadil teeb ta aga ­midagi sellist, mida teevad tavaliselt uustulnukad – austusavaldusi vanameistritele ja eeskujudele. „Gon’ B Alright“ on ilmne kummardus Sly & The Family Stone’ile. Loo „­Night“ tagumises pooles ettetulevad sündikäik ja funky diskokitarr on nii üks-­ühele Prince’i „I Wanna Be Your Loveri“ lõppmängust pärit, et ei saa olla muud kui silma pilgutamine. Vokaal „Great Foreveri“ ­salmiosades näib imiteerivat Stevie Wonderi laulmist... või on see hoopis ta oma vend Michael Jackson, kelle maneere ta ­jäljendab? Jah, Michael Jackson. Just plaadi alguses ­kõlab väike õde niivõrd oma kõige kuulsama venna moodi, et see mõjub veidi spooky’lt. Kui hilisem Michael kõlas aina naisemalt, siis Janeti hääl mehelikumalt ja nasaalsemalt.

Kõige parem tribuut on „Unbreakable“ aga Janet Jacksonile. Pärast väntsklemist R’n’Bga – püüdes sellest midagi äkilist ja futuristlikku välja pigistada, mitte enam kõige paremas vormis produtsentidega (eriti viimane, ebaõnnestunud plaat „­Discipline“) – on Janet jälle koos Jimmy Jami ja ­Terry Lewisega. Produtsentide ja ­kaasautoritega, kellega on valminud tema loometöö ­parimad palad. Ja see uhke kolmik võtab Janeti 11. plaadil ette alasid tantsupopist klaveriballaa­dideni. Jaa, on, R’nBd on ka, pigem quiet storm’ina kui produktsioonirassimistena.

Veatu „Unbreakable“ pole. Mingi lõiv tuleb maksta moodsusele. Vähemalt mina pole jõudnud kümne kuulamisega ära harjuda ja täielikult leebuda elektropopi, trap’i, EDM-saluutide ja festivali-indie ilmingutega lugude vastu produktsioonis, aga et ma uut Janetit niikuinii veel ja veel kuulan, siis keskendugem heale.

Janet, Jimmy ja Terry on taas üles leidnud meloodiasoone, mis ammustel aegadel nende toodangu eraldi klassi tõstis: totakalt rõõmsameelsetest popviisidest (à la „Whoops Now“, „Escapade“) tormiliste hümnide (à la „Alright“) ja hinge kinni võtvate silitamisteni (à la „Come Back to Me“). Viimasest valdkonnast on ka plaadi parim pala – üksnes tühjas toas tilkuva klaveri toel esitatud „After You Fall“. See on muidugi väga vaikne pala võrreldes albumi teiste kõrghetkedega, milleks vokaalarranžeeringud. Jacksoni pere ammune trump. Massiivselt tulvavad helide lained. Miljonikihilised eufooriajoad. „Unbreakable“, „Great Forever“, „Dream Maker / Euphoria“. Või siis hiilivad või pehmed sillerdavad ja voogavad iludused. „Broken Hearts Heal“, „No Sleep“. Kuulake nende lugude (vähemalt refräänide) vokaalseadeid – kui palju on neis muusikaküllust ja -joovastust.

Rõõmustav, et musta popi vanameistritelt veel värsket õhku tulvab. Kokku parim plaat, mis perekonnalt Jacksonid ilmunud pärast Janeti teist kauamängivat „Rhythm Nation 18145“ (1989). Minu meelest küll.