Kõige parem tribuut on „Unbreakable“ aga Janet Jacksonile. Pärast väntsklemist R’n’Bga – püüdes sellest midagi äkilist ja futuristlikku välja pigistada, mitte enam kõige paremas vormis produtsentidega (eriti viimane, ebaõnnestunud plaat „­Discipline“) – on Janet jälle koos Jimmy Jami ja ­Terry Lewisega. Produtsentide ja ­kaasautoritega, kellega on valminud tema loometöö ­parimad palad. Ja see uhke kolmik võtab Janeti 11. plaadil ette alasid tantsupopist klaveriballaa­dideni. Jaa, on, R’nBd on ka, pigem quiet storm’ina kui produktsioonirassimistena.

Veatu „Unbreakable“ pole. Mingi lõiv tuleb maksta moodsusele. Vähemalt mina pole jõudnud kümne kuulamisega ära harjuda ja täielikult leebuda elektropopi, trap’i, EDM-saluutide ja festivali-indie ilmingutega lugude vastu produktsioonis, aga et ma uut Janetit niikuinii veel ja veel kuulan, siis keskendugem heale.

Janet, Jimmy ja Terry on taas üles leidnud meloodiasoone, mis ammustel aegadel nende toodangu eraldi klassi tõstis: totakalt rõõmsameelsetest popviisidest (à la „Whoops Now“, „Escapade“) tormiliste hümnide (à la „Alright“) ja hinge kinni võtvate silitamisteni (à la „Come Back to Me“). Viimasest valdkonnast on ka plaadi parim pala – üksnes tühjas toas tilkuva klaveri toel esitatud „After You Fall“. See on muidugi väga vaikne pala võrreldes albumi teiste kõrghetkedega, milleks vokaalarranžeeringud. Jacksoni pere ammune trump. Massiivselt tulvavad helide lained. Miljonikihilised eufooriajoad. „Unbreakable“, „Great Forever“, „Dream Maker / Euphoria“. Või siis hiilivad või pehmed sillerdavad ja voogavad iludused. „Broken Hearts Heal“, „No Sleep“. Kuulake nende lugude (vähemalt refräänide) vokaalseadeid – kui palju on neis muusikaküllust ja -joovastust.

Rõõmustav, et musta popi vanameistritelt veel värsket õhku tulvab. Kokku parim plaat, mis perekonnalt Jacksonid ilmunud pärast Janeti teist kauamängivat „Rhythm Nation 18145“ (1989). Minu meelest küll.