.

Kui Marten Kuningas esimest korda “Eesti otsib superstaari” ekraanile ilmus, tundus ta huvitav juba enne, kui ta laulma jõudis hakata. Särav, vaimukas, fotogeeniline, hea maitsega, talutavuse piires ülbe. Ning lisaks veel heast perekonnast – kellele noorematest siis poleks meeldinud tema venna Taneli ambitsioonikas bänd Dahling ja kellel vanematest poleks meeles tema isa Neeme lavastatud “Jesus Christ Superstar”?

Alati, kui mõnes talendisaates toimub ere sähvatus, tekib huviliste peas küsimus: “Mis nüüd edasi saab?”

Edasi sai kõike!

Marten koos Kosmofoniga klubilavadel! Marten koos Mahavokiga “Eesti laulul”! Koos Teele Viiraga “Laulupealinnas”! Koos David Bowie lugudega Õllesummeril! Koos Birgiti ja teistega jõulukontserdil! Ja Kroonikas! Ja Delfis! Ja nii edasi!

Kuningas soovis teha kohe kõike ja palju ja ta tegi seda pagana hästi. Tal piisanuks panna Leegitseva Sidruni albumi kaanele oma nägu ja nimi, ja Eesti portaalirahvas oleks hakanud ostma indie-firma

Seksound plaate!

Kuid mida oli meil Martenilt oodata pärast kõike seda? Absoluutselt mitte midagi.

Ja siis tuli sügisel ei-tea-kust üks värskendav sahmakas. “Tuul on pöördunud” oli midagi enamat kui paar minutit helgeid mõtteid – see kõlas juba suuremat sorti lubadusena. Sest siis sai selgeks, et Marteni sooloplaati hakkab vormistama Sten Sheripov. Ja see mees nalja pärast asju ei tee. Sten nimelt on kõike muud kui indie-produtsent. Ta mõtleb suurelt ja see on praegusel juhul väga oluline. Isegi oma Röövel Ööbikust suutis ta teha korraliku popbändi.

Lubadus on täidetud, nii et vähe pole. “Janu” on peaaegu täiuslik album.

Esiteks: Marten Kuningal on nüüd päris oma sound. Ta kõlab tuttavalt, kuid siiski nagu ei keegi teine. See on liikuma pandud võõraste mälestuste hääl, see on pilt pildis, mida me kuuleme, justkui keskööprogramm kuristiku servale pargitud autos. Justkui unistus 70ndate alguse ihalusest süütute 50ndate järele, mil unistati aastast 2000. Midagi sarnaselt ebareaalset on Sheripov varem teinud HU?-ga (“Linnasuwe laul”) ja Ööbikuga (“Päike-Maa”), ta oleks võinud selle saundi kinkida Engelbert Humperdinckile ja võita Eurovisioni, kuid nüüd on see kogu täiega Kuninga jagu. (Täiusele vahest kõige lähemal on “Öine sõit”, kus teeb kaasa ka Marteni praeguse bändi asendamatu rütmigrupp Martin Laksberg ja Madis Zilmer.)

Teiseks: Marten Kuningal on nüüd midagi öelda. Kui inimene teeb, ütleme nii, vanaaegsete võtetega muusikat, milles puudub virtuoossus, läheb kuulaja hinge lahtimuukimiseks tarvis õigeid sõnu. Kahe aasta tagune Leegitseva Sidruni plaat oleks olnud parem ingliskeelsena, “Janu” on aga peaaegu vaba igasugu siseringi naljadest ja otsitud riimidest. Ta on lakooniline, eneseirooniline ja universaalselt arusaadav. Selle kuulamiseks pole tarvis tuhnida autori avalikes suhtedraamades ja muus jamas, mis meisse ei puutu. Paras aeg on ennast hoopis pikali sirutada ja avalooga kinnisilmi kaasa ümiseda: “Ma tantsin laguneval parvel ja mul on maksmata kõik arved. Nii mööduvad päevad ja lõppu ei näe ma ja mu kallim lausub minule: “Ainult sõnad, mees. Kus on teod, mees?”” Ümiseda kaasa nii, et ununeb nii laulu pealkiri (“Teel voorusesse”), laulu moraal kui ka asjaolu, et klaveril soleerib juba pikemat aega Margus Kappel isiklikult.

Plaadi kaanel vaatab allveelaeva kapten Marten Kuningas merebinokliga peeglisse ja näeb ilmselt mingit suvalist udu. Meie aga näeme seal võib-olla iseennast. Mõnus. 9/10