My NY Wiener
“Miniviiner Remixed”
(Laks Recordings)


Kindlalt parim viineriteemaline plaat, mida te kunagi söönud olete.

Uhkelt “Eesti Vabariigi kõige põrandaalusema plaadifirma” tiitlit kandev Laks Recordings on enda vorstivabrikusse külla kutsunud terve rea kohalikke elektroonikuid, et neile ülegrillimiseks ulatada fiktiivse artisti My NY Wiener lugu “Miniviiner”. Kes on originaali taga, seda ei tea keegi, sest vorstikombinaadi direktori Ilmari sõnade kohaselt loobuti originaali autorlusest ja “Miniviinerist” on nüüd jäänud siia ilma vaid see peotäis tantsumikse.

Kogu üritust on võimalik hetkega maha kanda kui kulinaarset nalja, aga selleks on muusika siin plaadil kaugelt liiga hea. Kolm diiphausikat versiooni – Marek Unt, Rakvere (kuidas siis teisiti??) Geminice ja Sten Gun – annavad kõik loole erineva suuna, edasi tuleb Kreck oma vana kooli plonk-elektroonikaga. Mürgelmachine’i versioon on heliribaks vorstitoppimismasinate regatile ja Mr. Neutron taob amen-biite džunglis, kus käidi viimati kümme aastat tagasi. Kõigis lugudes võtavad sõna ka lapsed, kes ütlevad lauseid à la “sa pead selle viineri ahju panema”. Kõlab jaburalt, ma tean, aga töötab.

Mikside põhjal on võimatu öelda, milline oli originaal, seetõttu mõjub plaat tegelikult nagu täispikk kogumik. Head isu! 8

Tristan Priimägi

Backstreet Boys
“Never Gone”
(Jive)

Noorte pensionäride uus katse.

Poistebänd on 80ndate-90ndate poptööstuse üks sümboleid. Nüüdseks enamiku oma tähtsusest kaotanud idee: 4 või 5 ilusat, nii hetero- kui homopublikut erutavat noormeest võimlemas ja laulmas; enamikus hitikvaliteediga skeemikindlaid laule esitamas; groupie’de tunglemine lava taga, huvitavad soengud, mokahabemed ja kõrvarõngad jne. Vahel tundub, et maailma esimene suur poistebänd vastuvõtu mõttes oli The Beatles, kuid poistebändiks saamiseks peaks neist lahutama enamiku laulukirjutamisoskusest ja mõtlemisvõimest. Poistebänd on reeglina toode, mänedžeri ja produtsendi ettevõtmine arvutu hulga kaadritaguste heliloojate abiga.

Backstreet Boys erineb teistest omalaadseist põhiliselt selle comeback’i poolest. 3

Tõnu Kaalep

Björk
“The Music From Drawing Restraint 9”
(One Little Indian)

Björk läheb aina sügavamale ja meil tuleb üha rohkem keskenduda.

Idee üha kaugemale avangardi irduvast Björkist on huvitav. Kindlasti huvitavam kui paari uuema plaadi muusika ise, mis on kohati igavikuline, kohati lihtsalt igav. Ka “Drawing Restraint 9” pole mitte vähe pro­blemaatiline.

See plaat on filmimuusika ja Matthew Barney kahetunnist vaalapüügiteemalist fantasmagooriat ma näinud ei ole. Ehk oleks sest abi. Sest ütleme nii – mõnda aega ma lihtsalt ei mõistnud siin kuhugi keskenduda. Kui mõni vahetuma mõjuga lugu – “Storm”, Will Oldhami lauldud “Gratitude” – välja arvata, polnud Björki loodud helidel tihtipeale justkui üldse mingit esiplaani. Ta naudib õhku, vaikust, tühjust ja staatikat, kuid kui lubasin sellel muusikal lihtsalt meditatiivse ambient-hõllandusena toas ringi triivida, läks asi tüütuks. Et midagi parandada, tuli keskenduda ja veel rohkem keskenduda, pingsalt ja kramplikult helidesse süveneda. Ning jah – kõlalisse raskepärasusse otsest leevendust toomata muutusid detailid ometi suuremaks ja elujõulisemaks, pääsesid eksootilise ilumeele peene pealispinna alt paremini liikvele. Näiteks too Jaapani kaunis puhkinstrument sho (esitab Mayumi Miyata) või Zeena Parkinsi harf või Akira Rabelais’ klaverideformatsioonid loos “Bath” või Björki enese vokaal ebamugavust tekitavas suures plaanis, elektroonilistest müravõngetest rääkimata.

Selline kummaline segu intiimsusest ja distantsist niisiis. Umbes nagu tund aega kusagil loodusloomuuseumis vaala loodet silmitseda. 7

Tõnis Kahu