Indie-põlvkonna Frank Sinatra jõuluime.
Möödunud aasta jõulude ajal, kui meie siin tangu soolikasse ajasime ja kapsad keldrist üles tõime, astus Londonis lavale indi-kunn Morrissey ja ajas hulluks üle 17 000 inimese. Uhkemat jõulukinki oleks vahest raske ette kujutada.
Minul kui vanal Smithsi sõbral teeb muidugi südame soojaks asjaolu, et 5 lugu 18st on Smithsi repertuaarist (sellist asja vist Morrissey soolo algusaegadel palju ei juhtunud). Avapauk “How Soon Is Now” ja hingetuks võttev lõpusümfoonia “Last Night I Dreamt That Somebody Loved Me” näiteks. Lisaks veel loomulikult kaunimad ja rokimad hetked Morrissey ilma-Johnny-Marrita aastatest ja viimaselt albumilt. Mozzeri laul on tehniliselt perfektsem kui kunagi varem, kaotamata samas piiskagi hammustavast vaimukusest ja poeesiast. Mille pärast me seda meest ju armastamegi. 9
Lauri Tikerpe
Erinevad esitajad
“Cross Collaborations – mixed by DJ Die”
(Full
Cycle)
Bristoli trummbassikollektiiv paneb pead kokku.
Marcus Intalex ütles Eestis külas käies, et trummbassis on tema arvates liiga palju neid produtsente, kes lähevad välja läbiproovitud valemi peale ning müüvad oma harjumuspärase jao täis, selle asemel et midagi tõeliselt uut proovida. Ta ei öelnud, keda ta silmas pidas, kuid kohe kargasid pähe Roni Size ja tema Full Cycle crew, kes on küll täielikud profid, aga viimastel aastatel pisut liiga üksluised. Siin plaadil on nende seltskond – Die, Roni Size, Surge, Krust ja Clipz – jagunenud omavahel erinevateks paarideks ja kolmikuteks, et katsetada uusi kreatiivseid kombosid, kuid paraku on tulemus täpselt samasugune nagu nende looming ühekaupa: külm funk neurootiliste klaveri- ja kitarritükkide ning pläriseva bassiga. Miksimine on täiesti veatu ja nauditav, aga muusika osas oleks oodanud pisut laiema paleti kasutamist. Clipz ja tema klounlik clownstep-stiil on sealtkandi viimase aja eredaim tegija, aga ühiskoosseisudes taandatakse ka tema vaid meeskonnamängija positsioonile. Ultra-kvaliteetne, aga pisut igav ja veniv dnb-miks, ei midagi üllatavat. 6
Tristan Priimägi
Morcheeba
“Antidote”
(G+G Records/The Echo Label)
Trip-hop-vaglast sünnib popliblikas
Kus on Portishead praegu? Ei tea. Mis need teised naishäältega trip-hopbändid olidki? Ei mäleta. Massive Attack oli siiski midagi enamat.
Vennad Godfreyd on suutnud kuidagi vaiksel kombel oma Morcheebat elus hoida. Nüüd on neil uus laulja, parimail hetkil pisut Grace Slicki moodi Daisy Martey, ja uuem, retro-rock’likum sound. Rohkem hämmondeid, puhkpille ja muud “ajatut”, vaid produktsiooni keerulisus toob asja selgelt 2005. aastasse. Üks flöödipartii oleks nagu mingilt obskuurselt pastoraalselt progealbumilt pärit. Rob Mullender teeb kaks korda päris head Neil Hannonit järele.
Mitte vaimustav, aga väga hea käsitöö. 6
Tõnu Kaalep
