Põhja-Carolina räpitrio “diip” teine album.

Naljakas lugu selle plaadiga. Kirjutama asudes olin valmis pritsima iroonilisi märkusi debiilsete riimide ja korporatiivse hip-hopi aadressil. Aga siis hakkas mulle silma ühel hip-hopi saidil kirjutatud “Minstrel Show” arvustus ja selgus, et ma ei olnud absoluutselt tabanud taustsüsteemi. Kogu plaadi kontseptsioon olevat ehitatud tele-show’de, R. Kelly ja muu peavoolu tühja-tähja parodiseeri­misele. Sest meinstriim-hip-hop ongi Little Brotheri tüüpide arvates üks jabur palagan. Okei. Sellest ka siis ajuvabad riimid. Samas ei vabanda peene iroonia ja väidetav intelligentsus ikkagi surmigavaid biite, sest ausalt, mulle tundus, et pool plaati on täpselt üks ja seesama lugu. Minu maitsele liiga pehme (ja küllaltki sinna peavoolu poole!) ja natuke liiga Kanye Westi auku (eriti sämplite kasutamine). Niisiis. Võib-olla pole ma kõige õigem inimene seda plaati arvustama, aga siiski tundub mulle, et muusika peaks olema kuulatav ka ilma taustsüsteemi tundmata. 3

Lauri Tikerpe

Jackson and his Computer Band
“Smash”
(Warp)

Silinderkübaraga techno-härra teeb mustkunsti.

Kes elab paksu kultuurikihi sees? Kes elab kultuurikihi sees? Seal elab Jackson Fourgeaud, kes maitsvaid torte küpsetab. Või, mis õige küpsetamine see on, kui ahi meelega 300 kraadini ja siis jälle nulli keeratakse. Pealt kõrvetab mustaks, külje pealt on parajalt krõbe, keskelt õnnestus täpselt paras, põhi jääb toorevõitu. Mis muud, tuleb meelepärased osad välja noppida ja hambad sisse pigistada.

Nii ühemõtteline see retseptsioon muidugi ei ole, kuna Jacksoni cut’n’paste overdose per minute produktsioon pole eraldiseisvateks juppideks lammutatav tantsumasin, küll aga eri tantsudeks. Ekstsentrilise krahvi kammerlik tants, moroderiaani mehhaaniline tants, warpi armastajate akrobaatlik tants, b-boy funktants, kuid tingimuseks kõigi tantsude üheaegne esitus. Kas aga prantslase lai haare vahepeal ennast kummitama ei hakka? Hakkab, mõned trikid lähevad tõesti vett vedama: ühes kunsttükis tuli kübara seest küüliku asemel tavaline kirju kass. Võrreldes üldise tänapäevase plaaniga (inimeste live-update’imine ilumaailmades jne) ja teise Jacksoniga on see Jackson ikka väga bon kuju. 8

Aleksander T. Yostafa

Matthew Herbert
“Plat du Jour”
(Accidental)

Ekstsentrik mängib toiduga.

Matthew Herbert oli masohhistlik veidrik ka enne, aga see plaat ületab igasugused piirid. Mitte muusikalised, aga ideelised ja tehnoloogilised. Elujaatavad elektroonilised viisikesed pealtnäha, kuskilt sündipopi, jazz’i ja liftimuusika vahepealt, aga teostus ja selle põhjendused on pöörased. Herbertil pole ükskõik, mida ja kuidas me sööme, ta läheb sel teemal poliitiliseks. Surmamõistetu viimne eine, telekokkade jauramine, kanade ahistamine, pudelivee mõttetu võidukäik, õunahammustused maailma eri paikades, dieedid, kohvijoomine, pestitsiidid, orgaaniline toit... Ja siis sämplib Herbert kõikvõimalikke helisid, veiniklaasi nühkimisest ja kanakaagutustest ja kanalisatsioonimulinast kuni vägivallani toidu kallal, teatud roogadest (telekokk Nigella Lawsoni poolt George W. Bushile ja Tony Blairile tehtud eine) sõidetakse näiteks üle tankiga.

Kui siin on probleeme, siis just see, et mis tahes helidest saab täiesti adekvaatne, peaaegu mainstream-sound, tüüpiline matthewherbertplaat... 7

Tõnu Kaalep

The Dandy Warhols
“Odditorium”
(Capitol)

Dandy-indie väsitavad päevad seksi, narkotsi ja rokenrolli küüsis.

Oi kuidas Dandy Warhols mulle kunagi meeldis! Siis, kui tuli nende “Not If You Were The Last Junky On Earth” – crystal meth’i snoobide ninakas ülbamine heroiinimeeste aadressil. Dändid olid tõelised rock`n`roll’i staarid ning võtsid seksi, narkotsi ja rokenrolli täie tõsidusega. Ja teevad seda vist siiamaani. Äkki on see üks põhjusi, miks “Odditorium” tundub nii jõuetuna? Mulle tundub, et Courtney Taylor ja Co on üritanud teha kontseptuaalset albumit, aga pole päriselt ära tabanud, mis see kontseptsioon võiks olla. Või pole nad üritanudki. Pooled lugudest on umbes kümne minuti pikkused, millest kolm minutit kulub salmile ja refräänile ning ülejäänud osa kaootilisele kitarri feedback’ile, mis, olgem ausad, muutub lõpuks üsna tüütuks. Sonic Youth tegi selle kõik ammu ära ja kuidagi uhkemalt. “All The Money Or The Simple Life Of Honey” ja “Down Like Disco” pürgivad küll eelpool mainitud “Not If You Were…” ja “Get Offi” eeskujul popikõrgustesse, aga väsivad kuskil poole peal ikka ära. Muljet nagu polegi või on mulje kuidagi muljuv. Õhku jääb suur küsimärk. Milleks seda nüüd vaja oli? 5

Lauri Tikerpe

Neil Young
“Prairie Wind”
(Reprise)

Ikka veel teeb ta neilyounglikku muusikat.

Räägitakse, et kusagil 80ndate algul, kui Neil Young oli just teinud ühe kiiksuga techno-plaadi ja sinna otsa ühe teistmoodi imeliku rockabilly-plaadi, kutsus plaadifirma Geffen ta vaibale ja tahtis teada, miks Neil Young enam neilyounglikku muusikat ei tee. Ma ei tea, mida maestro vastas, aga praegu tahaksin ma ise täpselt vastupidise asja kallal norida. Sest juba aastaid ei tee ta mitte midagi muud, kui lihtsalt on Neil Young, ühe paremini, üha jäägitumalt.

“Prairie Wind” on kena, akustilise leebusega kantriplaat. Kuid ta pole dialoog, vaid monoloog. Young räägib oma lugusid looduse rikkumatust ilust, äsjasurnud isast ja sõpradest, kellest mõned veel alles. Koguni Elvisest räägib ta. See on selline pisut muuseumilaadne õhkkond, kus isegi köhatada oleks patt, rääkimata vahelerääkimisest. Ja siis tuleb mõttesse mõni mõte, mis pole päris ilus ega aus. Näiteks see, et kui Young nüüd – hoidku taevas – surema juhtuks, kui kerge oleks meil siis seda iseenesest keskpärast plaati maailmale näidata kui üht tõeliselt ilusaks poleeritud hauakivi, kui üht päriselt tundelist testamenti.

Tõsi, ka praegu ei jäta “Praire Wind” teie tähelepanu sootuks tasumata. Avaloo “Painter” meloodia on ilus ja keelpilliarranžeeringust rikastatud “It’s A Dream” suudab olla sentimentaalne ja ikkagi lõpuks võita. Ning tema hääl liigutab pea alati – veel kunagi pole see olnud nõnda katki ja surelikkuse suunas viltu murtud. Ja ikkagi oleks olnud hea saada selle pieteeditunde vahele natuke kiusu ja jonni ja peitusemängu saatuse ning popkultuuri klišeedega. Umbes näiteks sellist nagu nelja aasta eest pakkus Bob Dylan oma albumil “Love And Theft”. 6

Tõnis Kahu

Porn Sword Tobacco
“Explains Freedom”
(City Centre Offices)

Mahedus ise.

Henrik Jonsson oma teisel plaadil. Eelmine oli ambient-oopus par excellence, see peaaegu sama hõre, kuid artikuleeritum-komponeeritum. Eelmine oli nagu Harold Budd 33 rpm, see nagu Harold Budd 45 rpm. See on muidugi ülekohtune. Lood on küll lühikesed (mis iseenesest näiks justkui suuremale kiirusele viitavat), kuid uued. Kui keegi nii pikkade intervallidega klaveri- ja sündiklahve puudutab, ei oskagi nagu esialgu seisukohta võtta. Täiesti meloodiline, kuid liiga aeglane ja fragmentaarne, et olla kerge- või isegi liftimuusika, kuigi kalduvust sinnapoole on (“Carl Zeiss...”, “Old booze...”). Samas ka liiga selge ja kiire, et olla ambient (v.a võib-olla “Najat library...”), on see plaat vaheldumisi naiiv-pehme elektro (“Thank You!”, “Freedom Commercial”), ebamääraselt veider muzak (“Detta är...”, “Folkhemmet”), tihe nagina- ja kõlabiskviit (“Dina...”, “Ta Med...”), ja kõik, mis sinna vahepeale jääb. Kusjuures lood on küllaltki muutlikud. Kõigi oma eelduste poolest täiuslik plaat, ainult mõni nõrgem lugu. 9

Erkki Luuk

Jamiroquai
“Dynamite”
(Sony BMG)

Ohutu, kuid püsiväärt­uste seas platsi leidnud disko-funk.

Jamiroquai juhtum on aja jooksul minu jaoks muutunud täielikuks müstikaks. Kümme aastat tagasi küsisin iseendalt, kaua võib veel sedasama lugu teha – fast forward tänapäev, ja siit see lugu jälle tuleb: nime all “Feels Just Like It Should” on ta endal ümber keeranud paar raudvedru ja neisse voolu sisse lasknud, “Starchild” varastab niigi pikali diskol viimased litritega riided seljast ära ja “Seven Days in June” teeb korraks tõsise näo à la Van Morrison, aga hakkab siis jälle kahjuks juba tuttavat tantsu lööma. Ma saan aru, et Jamiroquaist on kujunenud mingi püsiväärtus – kindel ja ohutu disko-fungi lahjendus, mida justkui on cool aktsepteerida, kuna kunagi seda ju tehti ja pealegi mees tantsib nii lahedalt ja tal on iga kord erinevad tennised. Tulge mõistusele. Ei ole eriliselt valgustuslik ka ükski selline teadmine, et bändi lauljal Jay Kayl on eriti uhke mütsikollektsioon, mitu Ferrarit või keskaegne villa. Ütleb see mulle midagi nende ideoloogia kohta? Aitab see teadmine mind ennast inimesena kuidagi edasi? 4

Tristan Priimägi

Ryan Adams and the Cardinals
“Jacksonville City Nights”
(Lost Highway)


Üliviljakal uuskantrimehel jälle plaat väljas!

Kaks korda võib eksida – see pole Bryan ja see pole meie pseudo-gregoriaani-punt. Kolmas kord aga enam mitte, siis kui plaadi peale paned. Kui selgub, et tegemist on hea kantri-rock albumiga. Alternatiivsemat sorti sellisega. Hingesugulane kas või meid väisand White Stripes. Nojah, mõni võib siiski arvata Neil Youngi või mõnd kantritähte asja taga olevat. Laiem muusikahuviliste ring vaevalt teab, kes oli Gram Parsons, ja tema epigoone. Karvalõug Ryan heidab endast kõige hullemaid kantriklišeesid, aga saab uskumatult veenvalt neisse tõelise Texase elu sisse. Rohketes vaikusehetkedes ja pausides on aga plahvatuslikku pinget, justkui äsjastes orkaanideootuses. Pateetikat on Ryani ballaadis enam kui Bryani omades kokku, kuid see on fertiilne, tiine ja tihe ja ehe. Ehk mitte tühi. 9

Tõnu Pedaru