Timbaland & Magoo
“Under Construction Part II”
(Blackground Records)

Timba tiksub kõrgelt nagu ikka.

Timbalandi ja ta lapsepõlvesõbra Magoo uus album ei ole midagi revolutsioonilist. Me oleme selle kõige juba harjunud, eks. Samuti ei ole – mõtteline osa kaks Missy Elliotti aasta 2002 albumile “Under Construction” – midagi sellist, mis upitaks hüperprodutsent Timbalandi soolo-osakonna kommertsmäe tipu poole. Aga, ja see vist ikka on kõige tähtsam, raske on tema viimast albumit mitte armastada tüübil, kellele tema nikastanud biidid, minimalistlik ja humoorikas produktsioon, tume ja aeglane bassihääl ning spirituaalsed meloodiad kunagi juba korda on läinud.

Neljandal enda-albumil on Timil ka kõik komponendid harjumuspärases vahekorras. Veidi raevukamad klubilood (“Cop That Shit...”). Rahulikud, aga absurdselt funky’d pea-nõksutamise lood (“Throwback...”). Pisut Aasiat (“Indian Flute...”). Laulmisega aitavad neiud (Candice “GG” Nelson laulus “Insane”). Eriliselt head Timbalandi-marki lõkke-äärsed ballaadid (“I Got Luv 4 Ya...”). Ja tervikpilti pääseb rikkuma vaid külalisesineja Wyclef Jean, sellepärast, et – palun vabandust – ta on Wyclef Jean (laulus “Hold On”). P>

Perfektselähedane album chillimiseks pärast revolutsiooni. 8

Siim Nestor

Lambchop
“Aw C’mon / No You C’mon”
(City Slang)

Liiga pikk meistriteos Nashville’i andekaimalt puutöömehelt.

Kaks ühte karpi pandud albumit, kummalgi 12 lugu. Juurvili kaanel. Esimene plaat on rahulikum ja kantrim, sobilikum järjeks eelmisele, liigagi aeglasele ja ebadünaamilisele plaadile “Is A Woman”. Siiski, ka siin on asju, mis on pigem hoogne popmuusika, instrumentaalpalasid, erksust.

Teine plaat on kuidagi värvilisem ja erksam. Järsku taipan, mis see teises plaadis teistmoodi on. See on pingevaba loureedlikkus, nagu oleks New Yorgi neurootik üle elanud mingi ootamatu lõõgastuskuuri ja maale talu pidama kolinud. Wagneri mitmeteistpealine bänd teeb siin isegi müra, aga see on elurõõmus müra, näiteks laul “Nothing Adventurous Please”. Kohati isegi naljakas.

Ja lõpuks tahan ära märkida lugu “Under A Dream Of a Lie”. See on eriti klassikaline Lambchop, küllusliku orkestrisaatega laul, hümnilik, väikese inimese hümn. Näiteks endise põrandapanija Kurt Wagneri oma. Seda on hea kuulata ja mitte arutleda, mis muusika, žanr või stiil see on. 8

Tõnu Kaalep

Louie Vega
“Elements of Life”
(Vega Records)

Louie Vega esimene täispikk soološedööver.

House-muusika titaanil Louie Vegal ilmus juba möödunud aasta sügispoolel esimene täispikk album. Kõigepealt muidugi, nagu tavaks, eksklusiivselt Jaapanis ja siis pool aastat hiljem mujal maailmas. Topelt-CD, mille esimene osa mahutab 15 varem tuntud ja täiesti uut lugu ning teine intervjuusid, fotosid, katkendeid proovidest ja esinemistest, moodustab kokku kena terviku.

Tõepoolest, tänapäevasele house-kaanonile kohaselt on tegemist live-tunnetuse, tagasi-juurte-juurde paatosega ning kaastegevad on kümned “traditsionaalsed” pillid, mida mängib trobikond maailmamuusika tippe. Ennekõike staarivad plaadil aga Vega Cabo Verdest pärit naine Anané (aastatetagusele India häälele siiski alla jäädes), New Jersey legendid Blaze, kitarrist Raul Midon, jt. Kõik kokku moodustab veatu sillerdava pildi, mille rõhutatud positiivsus ja kvaliteet kohati äragi väsitab. Samas, nagu põhjalikust laulusõnadega varustatud saatelehest lugeda, on tegemist sügavalt isikliku portreega, millele viitavad ka lood eluarmastusest ja poja sünnist. Rohkem teravust või vürtsi oleks Louie Vega suguselt raskekaallaselt oodanud, kuid mis puutuvad siia siinkirjutaja ootused.

Kohati ehk liiga täiuslik, üliprofessionaalne, aga samas maitsekas ja märkamatult kaasakiskuv. The Chakachese “Jungle Fever” on mõnusalt uues kuues, vokaalne esimene osa miksitakse sujuvalt instrumentaalsemasse plokki, näpuotsaga skitt’e ja spoken word’i. Perkussiivne ja sügav, jazzy ja soulful,heasüdamlik ja tulevikkuvaatav – just nagu meile meeldib. 8

DJ Drummie

Courtney Love
“America’s Sweetheart”
(Virgin)

Vana-Courtney-Love pressib kommertsi.

Courtney Love. Üksi nood kaks sõna lasevad igal vähegi lõdvema sulega kirjutajal kollasevõitu klišeed laviinina valla. Kurt Cobain. Narkootikumid. Seks. Ma tõotan pühalikult, et ei kavatse allpool kasutada väljendit ”grunge-diiva”, isegi kui see või mõni teine veel nõmedam stamp kipub kogu Love’i olekust, tema staaripersoonist esile kargama nagu mõni ebasünnis pop-up pornosaidilt. Küsimus on ainult selles, kas viga on meie fantaasiates või tema omades. Kas on Courtney Love imagoloogiliselt nii kitsapiiriline või on maailmal äkki sõnad otsa saanud? Tõde, nagu ütleb üks mu hea sõber, on kusagil vahepeal.

Tema häält on tema esimesel sooloplaadil õpetlik kuulata. Siin on see kõik olemas – inetu, koltunud, samas iseäralikult ärplev ja hüsteeriline. Kui teil on Love’i osas iial olnud arvamusi või eelarvamusi, siis see hääl tõmbab neile joone alla. Ja koos muusikaga on see mulje eriti vastuvaidlematu, sest puhtalt kõlakultuuriliselt (Pinki ja Christina Aguilera helilooja Linda Perry on siin ja Matchbox 20 produtsent Matt Serletic ka) tahab ”America’s Sweetheart” olla väga kommertslik plaat, väga sile, voolujooneline, häbitu ja võrgutav. See perversne kombinatsioon – nagu õhtutualett koos halva hingeõhuga – oleks vahest isemoodi võidukaski, kui vaid materjal parem oleks.

Kunagi kujutas cutting edge rock vahest ette, kuidas ta maailma oma näo järgi ümber teeb. Et piisab vaid kuhu tahes sisse astuda ja sinust, su lärmakatest kitarridest ja maailma­valust jääb jälg järele. Tänapäeval – ja selle plaadiga sealhulgas – tundub täpselt teisipidi olevat. Sest ka paremad lood siit saaksid tähendust juurde hoopis kusagil sekundaarses, funktsionaalses keskkonnas, näiteks mingi Hollywoodi filmi lõputiitrites. Sest ”Mono” või ”Hold On To Me” või melodramaatiline ballaad ”Uncool” on just sedamoodi õõnsad ja kalkuleeritud. Muidugi, kui järele mõelda – oleks meil siis nii väga vaja, et ta meile päriselt pihtima kukuks? 5

Tõnis Kahu

Un Caddie Renverse Dans L’Herbre
“Like a packed cupboard but quite...”
(Dekorder)

Leebe elektroakustika – radikaalne eksperiment Hispaaniast.

Un Caddie... ülim võimsus seisneb luupivates meloodiakäikudes, mille mitmekihiline geniaalsus on nii jalustrabav, et rabab jalust. Elektroakustika. Siin on tegu mehega, kes (populaarselt väljendudes) “doesn’t give a toss”. Plaadi üldine minimalism puhkeb hämmastavasse õide just neis käikudes, millest autor (ega mina) väljuda ei taha, ning kus plaadi üleüldine mouseonmarsilik intelligentsus saab kohutava, peaaegu otsejoones idiotismi viiva väljundi, mis, tõsi küll, piirdub Didac P. Lagarriga (jah, autori nimi) puhul siiski pigem “naiivsuse” ja ebatavalise iluga. Kohati pealtnäha täiesti suvaline plõgin ja plännimine – ja siis see ebatavaline, ülim, eelkirjeldatud kord – seda plaati on raske mõista, veel vähem kirjeldada. Asi iseeneses (lisanduvad ka viiulid jne), mis nõuab põhjalikumat järelevaatust. 9

Erkki Luuk