Soome uue jazz’i lipulaeva debüüt.
Need Soome tüübid on tõeneäoliselt üks parimaid live-esinejaid, keda ma olen näinud-kuulnud. Vaimustavalt gruuviv, vapustavalt autentne 60ndate dancefloor jazz, mille kõlades hakkavad jalad omaenese elu elama. Tuomas Kallio (seesama NuSpirit Helsinki Kallio) ja tema jazz-kombo ehitavad (laulu)sillad üle aja ja ruumi Helsingi kesklinnast 50ndate lõpu / 60ndate New Yorki, kus neid juba ootab Mark Murphy oma mahe-seksika tämbriga (näiteks “This Could Be Start Of Something” – puhas Sinatra maagia). Seejärel visatakse kiiresti valmis üks harusild Pariisi, kust haaratakse pardale kohalik jazz-printsess Okou. Vahepeal, kui lauljad kokteili saatel häält puhkavad, ründab FCQ oma boogaloo-bossa-samba-mida-iganes-instrumentaalgruuviga, mille parimad hetked on jätkuvalt varasematelt EP-delt tuntud “Trading Eights”, “Three Corners” ja “The Devil Kicks”.
FCQd on lihtne süüdistada minevikumuusika tegemises. Ei ühtegi moodsat vidinat, ei ühtegi drum’n’bass-biiti. Aga miks peakski. Vahel piisab lihtsalt sellest, et sa paned muusikasse kogu oma hinge (mis iseenesest on märksa haruldasem oskus kui trummimasina näppimine). Ja seda oskab FCQ imehästi.
Lõpetuseks ärgem unustagem tegemast sügavat kummardust põhjanaabrite raudvarale Eero Koivistoisele, kelle saksofonil on sama palju pauerit nagu temast poole noorematel bändikaaslastel kokku. Soome rokib! 9
Lauri Tikerpe
The Glitterati
“The Glitterati”
(Atlantic)
Stuudios lõhkenud energiapomm.
Olemuslikult liigitub The Glitterati pigem lava- kui stuudiobändiks, sellele vihjavad ka debüüdi ümbrise fotod, millel muusikud on tabatud eranditult laval või lavataguses. Ansambli brit-rock’i (näiteks Manic Street Preachers u 1994) ja ameerika hard rock’i (näiteks Aerosmith tunduvalt varasemast ajajärgust) traditsioonidele toetuv muusika on loomulik ja spontaanne, siin on palju ehedat energiat ning vähe kalkuleerimist ja otsitud lahendusi. Stuudios on muuhulgas ka Guns N’ Rosesi läbimurdeplaadi “Appetite For Destruction” produtseerinud Mike Clinki dirigeerimisel ansambli drive’i konserveerimisel saavutatud üpris hea tulemus, kuid laiemat läbilööki (à la The Darkness) on sellelt bändilt siiski üsna utoopiline oodata. Et võtta olemasolevast maksimaalset, oleks plaati mõistlik kuulata kontserdiatmosfääri jäljendavates tingimustes. Vahetut kontserdikogemust see muidugi ei asenda – kui The Glitterati mingitel asjaoludel Eestisse peaks sattuma, käige ära – rokielamus garanteeritud. 5
Andri Riid
Röyksopp
“The Understanding”
(EMI)
Norra duo identiteedikriis. Ilusaid “suvehitte” sellele vaatamata.
Röyksoppi “Poor Leno” on ikka meeles kui võrratu naivistlik hitt võrratu lapseliku videoga. Naivismi ületamise järel on suur maailm lahti. Aga mida edasi teha, seda Bergeni poisid ei tea. Millest on kahju. Aga kes on öelnud, et originaalsus on kohustuslik? Võibolla nad ei taha enam olla trollidemaa friigid?
Me kuuleme nüüd just nagu igasuguseid mõnusaid asju, kui püüda kaardistada. Momust. Kraftwerki ja Kings Of Convinience’i korraga. Groove Armadat. J. M. Jarre’i. Airi. Brian Enot. Täitsa tavalist garage’i-põhist poppi. Ühelegi loole pole miskit ette heita, tervik, küsimus Röyksopi imagost jääb aga õhku. On seda vaja, kui iseenesest on tegu sümpaatse materjaliga? 6
Tõnu Kaalep
Porcupine Tree
“Deadwing”
(Lava)
Uue aja proge. Veidi tundetu.
Jutud kitarristi ja laulja Scott Wilsoni bändi ümber on olnud huvitavamad kui asi ise. Kõigepealt oli Porcupine Tree üleüldse fiktiivne projekt väljamõeldud diskograafia ja biograafiaga. Alles hiljem hakkasid nad lõpuks ka muusikat tegema – sellist voolujoonelist, hästiprodutseeritud meloodilist hard rock’i, mis seisab üht jalga pidi 70ndates ja teisega 90ndates. Siin plaadil on progebluusi (“Glass Arm Shattering”), graniitseid grunge-riffe (“Shallow”, “Deadwing”) ja hilispsühhedeelilist hõllandust (“Arriving Somewhere But Not Here”). Ning küllaga head maitset, et kogu asja koos hoida.
Aga hoolimata kõigest, mida Porcupine Tree sisaldab, on neid tegelikult lihtsam selgitada selle kaudu, mida neis ei ole. See on Tool ilma massiivse müstikata, Jane’s Addiction ilma egotsentrilise ogaruseta ning Radiohead ilma hingestatud personaaldraamadeta. Hõissa, võite te öelda, just need asjad olid just nendes bändides ülearu. Kuid ikkagi hakkan ma nihelema, kui kohtan koostiselt midagi nii nelinurkset ja tasakaalustatut nagu “Lazarus”. See, sõbrad, ei ole hea 21. sajandi rock-muusika. See on Coldplay. Tavaliselt on progemõjustused see kiiks, mis kogu konstruktsiooni ehk loovalt riski suunas kõigutada oskaks, olgu kas või mõõdutundetuse ja naeruväärsuse piirile (võtke näiteks Mars Volta). Siin mitte. Porcupine Tree proge on nagu hilisel Pink Floydilgi eeskätt kontrollimehhanism – metoodiliselt täpne raamistik, rangelt lihvitud joon, monumentaalne tardumus… “Deadwing” on iseenesest kena plaat, kuid kuidagi üleliia lõpetatud veel enne, kui meievaheline romanss õieti alatagi jõuaks. 6
Tõnis Kahu
Erinevad esitajad
“Intricate Maximals”
(Audiobulb)
Kollektsioon tundmatuid elektroonikaartiste, sealhulgas üks eestlane.
Tegemist on netikeskkonnast alguse saanud uue ajastu elektroonikaleibeli Audiobulb järjekordse kogumikuga, mis sisaldab veel suhteliselt tundmatuid artiste peamiselt Inglismaalt ja Ameerikast. Aga ka meie oma talendi Taavi Tulevi lugu “Tyhikli”, mis tegelikult ongi albumi üks paremini eristuvaid lugusid tänu oma lihtsusele ja selgusele. Nüüdisaegne elektroonika oleks justkui jooksnud ummikusse abstraktsete tehniliste helikonstruktsioonide elutu kuhjamise tõttu. Kuigi album sisaldab läbinisti stiilipuhast ja kvaliteetset elektroonikat, jääb tervik siiski hetkesituatsioonis üsna elutuks, mis ei tähenda, et siit oleksid puudu viimastel aastatel taas ausse tõusnud (kusjuures eriti elektroonikute seas) kõikvõimalikud naturaalsed instrumendid. Vahet ei ole, milliste vahenditega muusikat tehakse, see peab lihtsalt sündima mingist elusast emotsioonist või on tegemist netikeskkonnast võrsunud uue ajastu nähtuste üleüldise tendentsiga, et ka emotsioonid on justkui midagi poolenisti virtuaalset. Ja selles mõttes on plaat huvitav kogemus, kuna demonstreerib vägagi ülevaatlikult seda uut pisut tühja loodusest irdunud tehisliku ilu maailma. 7
Aivar Tõnso
