Kurb plaat, sobiv säravõnnelikele inimestele.

Nagu oleksin kahte eri plaati kuulanud. Esimesel korral olin ülevas meeleolus. REMi läbiv melanhoolia jättis kustumatu mulje. Miks mitte tegelda kurbuse kui tunde varjunditega, mõtlesin. See poliitiline, aga siiski maailmakogemuse üksikisiku tasandile tagasi toov lauluvalik tundus mulle majesteetlik, sünge, nagu jäätunud maastik. Ratsionaalne, aga paljumahutav. Keeruline, aga kättesaadav. Nagu mõni Ando Keskküla maal. Tuntud võttestikku maksimaalselt ekspluateeriv, aga ka uusi vihjeid lisav. Nagu dub’i vari (“I Wanted to be Wrong”) või räppar Q-Tip, kes ei kontrasteeru, vaid jätkab Stipe’i juttu “The Outsidersi” lõpus nagu resümeena.

Ja teine kuulamine hoopis halvemas tujus. REM tundus olevat halvas mõttes “tuntud headuse” kandja, väsinud jutustaja, kelle lugudest õhkub ettekujutust parematest päevadest, mis kunagi olid. Kuid see sportlane läheb ikka lati alt läbi, midagi jääb puudu. Jääb krooniliselt puudu. Me ei saa võtta õilsat poosi soorituse pähe.

Ükskõik, “Losing My Religion” ja veel paar sama võimast laulu on nii ehk nii olemas. 7

Tõnu Kaalep

The Isley Brothers
“Taken To The Next Phase”
(Sony)

Klassikaline soul versus uus – kaotavad kõik.

Nii. Võtsin plaadi kätte ja lugesin: Isley Brothersi rekonstruktsioonid. Hmm. Vaatasin, kes need need rekonstrueerijad siis on. Ignorants, Mos Def, De La Soul, The Rootsi ?uestlove, Raphael Saadiq ja veel mõned. Pole paha, mõtlesin. Seni kuni plaadi masinasse panin. Praktiliselt iga remiksi puhul on “probleemile” lähenetud sama skeemiga – jätame Isley vendade hääled alles, lisame väikese räpi, r’n’b-biitidest selle kõige igavama ja kräpima ning küsime palju raha. Tulemus kõlab nagu mingi Bad Boys Blue või Modern Talkingu comeback. Isley Brothers võib ju iseenesest olla küllaltki popimaiguline soulibänd, aga nende superlahedad psühhedeelilised kitarrisoolod oleks võinud vähemalt alles jätta. Plaadi ainuke helgem hetk on “Beauty In The Dark (Groove With You)”, milles Mos Def laseb “sõnelemise” asemel oma mõnusa lauluhääle valla ja see on sama südantsoojendav nagu tema võrratu “Umi Says”.

Aga jah. Tundub, et rekonstruktsiooni asemel on siin tegemist pigem Isley Brothersi dekonstruktsiooniga. Muidu annaks 0 punkti, aga Mos Defi pärast tuleb 3 ära. 3

Lauri Tikerpe

Cobra Killer
“76/77”
(Monika Enterprise)

Sünteetiliste vahenditega underground-rock.

Cobra Killer on üks neid uue kooli artiste, kelle kaudu kusagil mujal juba ammu end ammendanud rock’i jõud pääseb 21. sajandisse, kusjuures suurel määral elektrooniliste vahendite kaasabiga. Tegemist on duoga koosseisus Gina V. D’Orio ja Annika Line Trost, keda võib ehk lugeda hetkel küllalt suuri laineid lööva uue põlvkonna mässulise naisliikumise algatajateks underground-helimaailmas. Nende eelmine plaat 90ndate lõpust oli selles mõttes teerajajaks.

Mulle nii väga ei meeldi selle plaadi muusika ja lugusid läbiv temaatika kui selline. Plaadi võlu on peidus kusagil mujal. Siinses energias ja hoiakus on midagi väga nakkavat, mis sunnib tavaoleku barjäärid unustama. Imetlusväärse sädemega levitavad nad oma sõnumit. Vaatamata sellele, et midagi sisulist justkui öelda ei olekski. Aga vahet ei ole. See on nüüdisaegselt seltskondlik muusika, mille saatel unustada päevamured, aga samuti kõrged ja kauged ideaalid. Igal asjal oma aeg. Ta teeb meid ehk natuke sõgedaks ja loomalikuks, mis parajas annuses võimaldab end meeldivalt elusana tunda, seda enam, et plaadil valitsev anarhia on pigem ehitav ja uut algust tõotav kui hävinguline. 7

Aivar Tõnso

John Fogerty
“Deja Vu All Over Again”
(Geffen)

Rõõmustav taaskohtumine kantrikännuga.

Jälle on põhjust üles otsida Creedence Clearwater Revivali plaadid. Eriti diip oleks, kui teaks, kuhu jäid need Melodija sinkud, millele omal ajal sai monogrammofoni nõela all kõvasti valu antud. Ja kui juba otsimiseks läheb, siis tuleks kindlasti ka “Centerfield” välja kaevata, vähemalt kaks esimest lugu, “Old Man On The Road” ja see teine.

Aga aitab memorabiiliast. Kui vana kantrimees lööb letti oma esimese stuudioplaadi pärast seitsmeaastast pausi, ärkab tema back-kataloog niikuinii uuele elule. Hoopis kihvtim, et “Deja Vu” ise elab, hingab ja rokib algusest lõpuni, see on küps ja heas mõttes rahvalik rock-muusika. Olude sunnil olen ehk liigagi palju kuulanud noori bugivugibände, siukseid, kellest täna loodetakse esikaanestaare ja kelle nime homme ei mäleta isegi nende produtsendid, ning tuleb tunnistada, ikka jube mõnus on kohtuda vana juurikaga, kes ei pea kellegi moodi olema ega kellelegi midagi tõestama. Halvim, mis Fogerty uute lugudega võib juhtuda, on see, et nad satuvad Mait Maltise või Üllar Jörbergi kätte, kes võivad neid “esitada”. 8

Mart Juur

Oh No
“The Disrupt”
(Stones Throw)

California underground-päikses praadinud hip-hop.

MC ja produtsent Oh No on ­väärikast muusikute suguvõsast. Tema isa Otis Jackson on 70ndate soulilaulja, onu Jon Faddis mängis kuulsa Dizzy Gillespie bändis trompetit ja vend... Tema on Madlib. Moodsa hip-hopi üks julgemaid ­ümberdefineerijaid. Eks ta ole, vanema venna vari vä­re­leb pea kohal mis hirmus ja nii on ras­ke ­olla täies­ti iseseisvalt mõtlev produtsent. Kuid ta vähemalt üri­tab. Kuigi jah, parimad rajad siin on kas Madlibi või J Dilla toode­tud. Oh No enda käekiri on venna omast pehmem, rohkem nagu g-funksound’iga, parimad näited oleks tolmune “The Ride” ja soulikas “Get­away”. Aga nüüd põhi­träkkide juurde. “Move” virutab näkku ühe šefima oreliklassikaga, mida J. S. ­Bach on eales kirjutanud. See on ei midagi muud kui tema kuulus “Fuuga d-moll”, mille J Dilla on osa­valt biiti põiminud. Ja siis veel “WTF”, madliblikult hull laks agres­siivset ja psühhedeelset sämplingu­segu, kus lisaks Oh No’le räpib Wild­child. Üldse kuuleb siin plaadil mitut California underground’i hinnatud häält, lisaks eelmainitule veel Kaliwild, Stacy Epps, Aloe Blacc ja teised, kelle plaate meie kandis suurt ei liigu.

“The Disrupt” annab väljendus­rikka aimu USA lääneranniku alter­natiivräpist ja on järjekordne maineka labeli Stones Throw korralik reliis. 7

Koit Raudsepp