Müraveteranide... kes see jaksab arvestada kui mitmes album.

Mida siis nende uus, järjekorras üheksateistkümnes album meile ütleb? Ei midagi uut, seda mitte. Kogu nende aastatega kultiveeritud avangardse maine kiuste on Sonic Youthi põhiliseks toimemehhanismiks hoopis see, kui tuttavalt nad kõlavad. Või ei, tegelikult pole asi isegi ainult selles, mida me kõlaks võiksime nimetada. Pigem on oluline nende üldisem sisemine interaktsioon, teatav korraldatus, organiseeritus… Kunagi võis nende karjäär ju pungi lärmakast kaosest alata, kuid sealtpeale on paljugi muutunud. Tänane Sonic Youth on justkui abstraktse art-rock’i raamidesse surutud motoorne jam-session, mis liidab endas Ameerika allikad (The Stooges näiteks või The Doorsi transs-meditatsioon “LA Woman”) teadmistega Cani ja Neu stiilis krautrock’ist. See on tasakaalustatud ja optimaalne muusika, omamoodi puhas ja klassikaline (ehkki mitte klassikalist rock-laulu meenutav) vorm, väga kompaktne ja kogu oma liikumisvalmiduse juures väga lõpetatud.

Ja muidugi, too uus plaat toob õige kohe meelde veel ühe hilise Sonic Youthi erijoone. Selle, kui laisalt ja letargiliselt nad kõlada oskavad – pisut nagu Grateful Dead või Neil Young (ja esiksingel “Unmade Bed” meenutab hetketi isegi Blue Nile’i). Nagu psühhedeeliaga ikka, võime me sinna juurde kujutleda mingeid fantastilisi ja kosmilisi igatsusi, kuid Sonic Youthi laiskus on tõrges, püsib omaette, tähendustest vaba ega luba ennast üldistada. Selsamal põhjusel ei ole ma iial soovinud nende laulutekste lugeda. Mind lihtsalt ei huvita. Ma lihtsalt ei taha teada.

Igatahes ei ole “Sonic Nurse” selline plaat, mille lugudest tahaksin üksikult rääkida. Kõik korraga uimastab kuidagi paremini. Aga noh, oma lemmiklaulude esikolmiku saaksin muidugi kokku – “Dripping Dream”, “I Love You Golden Blue”, “Paper Cup Exit”... Saaksin mõned lisakski kui vaja. 8

Tõnis Kahu

Ultra­melanhool
“must ­apelsin”
(hyper.records)

Romantilised depressiivrokkarid tahavad hinge vahele pugeda.

Esialgu tekitas mus skepsist bändi nimi. Ultramelanhool – see kõlas minu jaoks liiga üheselt, justkui publi­kule puust ja punaselt ette tehes, mil­liseid meeleolusid ansambli muusikast oodata võib. Kuid mis siin nime kallal ikka norida, ootuspärased teemad on päris huvitavalt väljendatud.

Pole raske aimata, kes on Ultramelanhooli filosoofilised eelkäijad Eesti popmuusikas. Muidugi on need siinse romantilise depressiiv-rock’i klassikud Metro Luminal ja Kosmikud. Hingesugulust ei saa pahaks panna, kuna kõik need bändid on piisavalt oma joonega.

Metro Luminalist ja Kosmikutest on Ultramelanhool lihtsama helikeelega, kuid otsekohesem. Kosmikud ja eriti Metro Luminal on üsna introvertse ättitüüdiga, nende suhe publikuga on enamasti take it or leave it. Ultramelanhool tahab aga kuulajale intensiivselt naha ja hinge vahele pugeda. Vaheda siiruse ja avatusega see tal õnnestubki. Kui kuulata plaati kõrvaklappidest, tekib tunne, et muusika mängib sinu sees. Kuigi Ultramelanhooli laulus “sametist revolver” leidub fraas: “nii vaikselt / nii tasa / sünnib see / mida mäletada”, ei ole tegu tasase bändiga.

Mõneti seostub Ultramelanhool minu jaoks varajase The Cure’iga ja just nende esimese heliplaadiga “Three Imaginary Boys”, kus ka The Cure kõlab mu meelest nagu heas mõttes koolipoiste bänd. Seos tekkis just mahlaka trummidega kolistamise ja minimalistlike, kuid kriipivate kitarrisoolode tõttu. Pärastpoole arenes The Cure nii-öelda kunstipärasemaks, see tähendab kon­strueeritumaks, ja kaotas seeläbi minu jaoks teravust ja ehedust. Loodan, et Ultramelanhool ei arene liiga kunstipäraseks. 7

Marko Mägi

Intuit
“Intuit”
(Compost)

Värskendav ja aroomirikas jäts Saksamaalt.

Saage tuttavaks. See on Intuit. Lõuna-Saksamaal, Freiburgis elav duo, kelle debüütalbum on minu jaoks aas­ta siiani võluvaim jazz-elamus. Tegelikult on Intuit kaheliikmeline vaid kant­seliitlikus mõistes, sest harrastuskokk Thomas Braun (part ace­to balsamico, coq au vin, kõrvitsa ri­so­to) ja megamelomaan Till Ma­rag­noli (kahekümne tuhande vinüülplaadi omanik) on kokku viinud värvika seltskonna eri maailma esinejaid eri lõhnadega rütmide ja meloodiatega. Tummine afro-beat, atmosfääriline brazil, astuv funk, soe soul tõukavad laias valikus mõlemast soost vokaale. Kõik nad on oma ala tipud, näiteks fantastiline “tenor” Andy Bay, bossa-­nova-meister Airto Moreira või jazz-interpreet Doug Carn. Selle kõige põhistruktuuriks on puhas jazz. Korralikult detailse ja ladusa rütmistruktuuriga jazz, mis eelmainitud sound’idesse sulades annab avameelse ja suvise muusika. Bon appetite. 8

Koit Raudsepp

Mike + The Mechanics + Paul Carrack
“Rewired”
(Virgin)

Genesise laulev bassimees on elus!!!

Huvitav, mis seal raadio Kukus ka toimub? Kas Karuks, Aarma ja Berends teevad ikka saateid või? Kreisiraadio pandi ammu kinni, seda ma tean täpselt. “Keskpäevatund” pidada küll edasi käima, aga ilma Langi ja Tiidota. Luik on siis nigu Uriah Heepi trummar, ainus, kes algkoosseisu meestest veel rivvi jäänud. Viimane kord, kui Kukut kuulama sattusin – kuskil taksos –, andis Kukus intervjuud üks meie hulgast lahkunud tantsupedagoog. Aga see polnud spiritistlik seanss, pelgalt kordussaade. No ja muidugi need varahommikused Ulla Läntsi kilked liiklusummikute kohal tiirutava helikopteri pardalt – tea, kas neidki enam kuulda on? Ma küsin seda sellepärast, et kindlasti leidub maamunal üks paik, kus Genesise bassimehe bändi album hurraaga vastu võetakse, ja see koht on Kuku raadio fonoteek. Dagö plaadi kõrvale istub Mike + The Mechanics justkui valatult. 1

Mart Juur

The Charlatans
“Up at the Lake”
(Island)

Ainsad ellujääjajad Manchesterist tulevad 14. loomeaastal ikka veel võitjana välja.

The Charlatans oleks justkui võrdkujuks klassikalisele rändmuusikule, kes on tulnud pika tee, tolm saabastel, kitarr üle õla, ja räägib sulle läbielatud seiklustest ja hingevabadusest. Ja öelda on neil nii mõndagi, sest the Charlatansi rada tänasesse päeva on olnud nagu Kolgata tee – aastate jooksul on nad pidanud võitlema selliste raskustega nagu maanilised depressioonihood (Martin Blunt), vanglakaristus relvastatud poeröövi eest (Rob Collins) ja bändikaaslase surm autoõnnetuses (Rob Collins).

Comeback on kaalukas asi iga bändi jaoks. See Manchesteri viisik on olnud avalikkuse peksupoiss praktiliselt enne iga oma albumit, põhivaenlasteks muusikapress, kes süüdistab neid stagnatsioonis, ja uus põlvkond trendinoori, kelle maailma, britpopi ja triphopi kõrvale, ei mahu mingi “nässide bänd”. Ometi on neil ikka ja jälle õnnestunud võitjana välja tulla ja nii ka nüüd.

Uus album ühendab kõik Charlatansi head iseloomujooned – stonesliku rokenrolli, tantsumuusika elemendid (mikseripudi taga oli abiks Chemical Brothers) ja indipopi lihtsuse – ning tulemuseks on terviklik rock-album, mida kuulanuna kõnnid tükk aega pea püsti ringi ja tahad tervele maailmale koha kätte näidata. Raske on ühtki lugu eraldi välja tuua, aga kindlasti tasuks kuulata vähemalt selliseid nagu “Bona Fide Treasure”, “Feel the Pressure” ja “Blue for You”.

“I’m dying... go get my gun. I’m the king of the pack with a queen on my back and it’s fun.” 8

Tristan Priimägi