Klassikaline Plant, aga parem, kui “tuntud headuse” sildi all võiks kahtlustada.
Isegi kui me oleme zepimehe comeback’idega harjunud, tasub seda plaati tähele panna. Ei, ma ei hakka lihtsalt kiitma. Puhast kiitust on see plaat juba niigi palju saanud.
Algul tundub, et Plant on selgelt võtnud suuna ühe, ja osa fännide jaoks ilmselt mitte tähtsaima osa poole Zeppelini kaanonist. Või ma eksin, kui folgi- ja etnomõjusid nii nimetan? Pärast tuleb mängu ka muud, aga see on esimene meeleolu. Strange Sensationi kõla pole meile ju eelmistel plaatidelt ja esinemistelt tundmatu. Me võime neid lugusid hästi ette kujutada ka härraste Page’i, Jonesi ja Bonhami kaastegevusel, aga need oleks ühed teised lood. Piir Led Zeppelini totaalsuse ja Strange Sensationsi spontaansuse vahel on mõnikord õhkõrn; aga ta on õnneks olemas. Siinne muusika distantseerub Planti 80ndate popist, nii kuis jõuab. Pophitt läheb kurjaks ja rock-hitt läheb etnoks. Vahele väike törts pehmet, peaaegu anonüümset elektroonikat ja lõppu monotoonset drum&bass’i. Ja metal-plahvatuste vahepeal piano pianissimo’s laulev Plant (“Tin Pan Valley”) pole ka just sage ilming. Me ei saa siit lööklugu stiilis “29 Palms”, me saame eklektilise kogumiku asjade seisust Planti ja tema kaasautorite peades.
Kurat, vormisolekust, häälehoidmisest ja mõtlemisvõime säilimisest rock’itsirkuses kihutamise kiuste peame küll Planti puhul rääkima. 7
Tõnu Kaalep
Audioslave
“Out of Exile”
(Interscope)
Superbändi saundist on vanad bändid kadunud.
Kui Rage Against The Machine miinus vokalist Zack de la Rocha ja endine Soundgardeni frontman Chris Cornell Audioslave’i nime all kolm aastat tagasi koostööks käed ühendasid, oli tulemuseks võrdlemisi ebardlik plaat, mis jättis (ilmselt ka suuresti tõelevastava) mulje, nagu oleks Cornell RatMi valmis põhjadele oma parema äranägemise järgi lauluviisid teinud.
Käesolevaks albumiks on bänd märksa terviklikumaks üksuseks sulanud ja selle liikmete eelmisi gruppe on muusikast juba üpris raske ära tunda. Kõike seda paraku omanäolisuse arvelt – plaadil kõlav muusika on ladus, kuid täiesti taltsas kergete alternatiivi sugemetega anonüümne kitarripop-rock, isegi Cornelli muidu nii äratuntav hääl ei identifitseeru esimesel hetkel. On selge, et stiilimuutus võib ühele inimesele sobida paremini kui teisele – kui näiteks Tim Commerford osutub kohanemisvõimeliseks bassimeheks, siis Tom
Morello, kelle kitarrisoolod ekslevad naeruväärsuse piirimail, näib küll kindla pinna jalge alt kaotanud olevat. 7
Andri Riid
Nicola Conte
“Other Directions”
(Blue Note)
Tasapaks nu-jazz.
Mulle meenub seda plaati kuulates Berliin. Linn, kus üksteise järel ärkavad elule Euroopa kõige popimad linnajaod, mis kuumenevad seejärel üle, hinnad lähevad kalliks, boheemid kolivad mujale, ja ala vallutavad keskmisest kõrgema sissetulekuga kaasajooksikud, kelle elu keskseks teemaks on iseenda disainimine. Mul on tunne, et Nicola Conte on üks neist, kes on oma Vespaga sõitnud džässigetosse ning muutnud selle klaasist arhitektuuribürooks, mille all on ülitrendikas sushibaar. Selles baaris istub ta koos oma sama stiilsete sõpradega, valge Mac süles, ja peab intellektuaalseid vestlusi džässi olemuse üle, aga endal on särk püksis ja pole elu sees ühtegi narkootikumi proovinud.
Plaadilt ei oskagi midagi välja tuua, sest tegemist on äärmiselt ühtlase, tervikliku acid-jazz-albumiga, olgu siinolev muusika siis inimese maitse järgi või mitte. Ma tean sõpruskonnas mitut Nicola Conte fänni, aga kui juba nu-jazz, siis midagi pisut kirjumat. Miks selle plaadi nimi “Other Directions” on? 5
Tristan Priimägi
Bruce Springsteen
“Devils & Dust”
(Sony)
Pigem arranžeeringud kui laulud. Bossil on igav.
Kogu maailm näitab Ameerika poole näpuga ja siis tuleb Boss ja kõlab nii, nagu ta ei tahaks enam Boss olla. Asi pole selles, et uus plaat nii tasane on. Selline on ta varemgi olnud – albumitel “Nebraska” ja “The Ghost Of Tom Joad” kindlasti, kunagi päris varastel aegadel küllap ka. Asi on selles, et kuigi “Devils & Dust” on meeldiv kuulata, puudub siit üldjuhul igasugune kärsitus, igasugune rahutus ja pinge. Nimilugu plaadi esimesena on selles osas küll erand, suupillisoolo kohe eriti vastuvaidlematult. Kuid tasapisi vajub autopiloot peale. Näib, nagu patrulliks Bruce õhtuti mööda oma tuttavat territooriumi, kontrolliks ukselukke, sätiks otseti seisma pisut viltu vajunud piiriposte... Tal on kergelt igav, sest kedagi pole sisse murdmas ja teda tema Ameerika ikooni staatuses ohustamas. Ja Bruce läheb tuppa tagasi.
Kunagi ammu seisnes Springsteeni tähendus järgmises: kui 70ndate nn singer-songwriter-traditsioon (John Lennon, Paul Simon jt.) sõltus oma aususe ja siiruse avaldustes järjest rohkem stuudioläikest, tegi just tema sellest jälle rämeda rock-muusika. Siin on paraku toimunud täpselt vastupidine. Need laulud on kõlalt pettumuslikult tubased. Või kohati nad nagu polekski laulud, pigem hoolitsetult väjapeetud arranžeeringud, mille sees lähemal uurimisel suurt midagi ei leidu. Õdus slide-kitarr, jõmisev bass, selline vaikne elektrooniline sumin – see, olgem ausad, on meeleolumuusika, polster, olmemugavused siinpool kardinaid.
Ei ole ma Springsteeni iial teab mis kirega armastanud, temast lugu pidanud küll. Nagu peetakse lugu surnud poeetidest ja nende kogutud teostest. Poeedi tüdimus võib olla huvitavgi, miks mitte, ning “Reno” ja tema pornograafiline kujundikeel on midagi, mida Bruce iial varem teinud ei ole. Aga ikkagi – kõike kokku pannes saame ühe ümara, professionaalse plaadi ja ei midagi enamat. 6
Tõnis Kahu
Bobby Valentino
“Disturbing Tha Peace Presents Bobby Valentino”
(DTP
Recordings)
Suurepärane r’n’b-ballaadide album – on see
võimalik?
Bobby Valentino debüüt-LP on kaunis omapärane juhtum. Selle siirupi, mida plaat nõretab, mida siit igast noodist katkematult immitseb, selle siirupi kanguse astet võiks kirjeldada kraadiga “hardcore”. See on otsast otsani imal ja lääge naistele mõeldud album ausate kavatsustega mehelt, kes oma tapvat himu siiski ei varja. Bobby ajab keele nii sügavale kõrva, et ulatub keeleotsaga ajju, südamesse ja ka muid organeid meelitama. Tund aega ballaade ja poolballaade, tausta helidest huliseb vilksamisi läbi ka – kujutage ette! – paaniflööt. So far, so Jodeci, kuid omapärane on siin just see, et Valentino armuhalateos on pehmelt öeldes fantastiline! See ju ei tohiks võimalik olla?
Mispärast Valentino plaat ülejäänud kleepuvate lembeplaatide seas (harva jõuavad säärased kindlast turusegmendist Ameerikas kaugemale) erilisena häälitseb, on veelgi keerulisem seletada… Äkki need pehmed, aga liigutavad trummipartiid? Või needsamused rütmid konstrueerinud uustulnuk-produtsentide Tim & Bobi maalitud, söandaks öelda, et diibid taustahelid (jah, k.a paaniflööt)? Mitmekesised vokaalarranžeeringud? Ilma alguse ja lõputa – peamiselt siiski lõputa – meloodiad? Või see, et Bobby on Keith Sweati ja Ginuwine’i traditsioonides loverboy, kelle üks jalg on tänavaasfaldis? See kõik kokku? Ei tea, kuulan ja kuulan ja tõesti ei tea.
Öelda “Everybody needs some Bobby” (“Some Bobby”) on liialdamine. Kui sa ei ole eales r’n’b-s midagi huvitavat kuulnud, võib uus tumeda r’n’b- klassiku “…Bobby Valentino” sisu eluohtlik olla. 8
Siim Nestor
22 Pistepirkko
“Drops & Kicks”
(Playground)
Tappajalevy.
No mitä perkelen ihmetä nyt?! Me elame suurepäraste debüütalbumite ajastul. Ei möödu nädalatki, kui mõni uus ja huvitav the-bänd oma esimest ning lausa puritaanlikult stiilipuhast plaati välja ei annaks. Kõik toimib. Siis aga tulevad kolm pool-eläkäläist kusagilt Soomest ja keeravad kõik pea peale. Miks? Kes lubas? Käesolevat plaati poleks tohtinud teha. See peegeldab liiga suurt elukogemust, liiga põhjalikke taustateadmisi, muutes sel moel kõik the-bändid mõttetuks.
Ja väike vihje numbribändidele: pange number oma nimes kõige ette – saate kah minu käest kiita. Ja Rabarockile esinema. Montako pistetä? 9
Mart Niineste
Basement Jaxx
“The Singles”
(XL Recordings)
Ultra-funk tantsupunkarite teine kogumik.
Kahes Basement Jaxxi muusika minutis juhtub rohkem kui mõne muusiku kogu loomingus. Tavaliselt on (kõrvus ja mitte ainult) tunne, nagu oleks sind lukustatud ilutulestiku lattu, mille varasalv korraga plahvatab. Metsik detailirohkus, sisse ja välja sõitvad sub-meloodiad, ehmatused ja pöörded ning selgroo endasse imev bravuurikas gruuvituum. See on alati nii olnud. See on siiani nii. Lihtsalt juhtus sedasi, et ühest hetkest muutusid varase – underground-aegse – Basement Jaxx fanaatiku jaoks trummid liiga tugevaks. Paukuvaks ja armutuks, ja refräänid kippusid pealetükkivaks kisaks. Aga saage aru. Basement Jaxxist sai maailma üks müüduimaid tantsumuusika-artiste, neist said pop-tähed, kes olid suurtel festivalilavadel silmitsi väga suurte publikujõukudega – ja nende korralikuks läbirokkimiseks läheb tarvis kõvemat pauku ja masse mobiliseerivat lärmi.
Jaxxi karjääri teine kogumik on letil kolmes versioonis. Kõige õhemal variandil on kõik pop-Jaxxi singlilood, kaks uut lugu ja duo põrandaalusepõlve suurimad hitid “Samba Magic”, “Fly Life”. Sobib argisele poptarbijale. Veidi kurjemale jaxx-fännile sobib 2-CDga “The Singles”. Selle lisaplaadil on pop-singlite b-pooled, hittlugude varuversioone ja kaks lugu kodufirma Atlantic Jaxx acid-punk EP-lt “The Camberwell”. Kolmandaks DVD-kogumik – inimesele, kes januneb iga Basement Jaxx märkega piisakese järele – bändi võrdlemisi rajude videote ning live-spektaaklitega suurtelt festivalidelt. 8
Siim Nestor
Kaiser Chiefs
“Employment”
(B Unique)
Elu läheb paremaks.
Korraliku kitarripopiga tundus vahepeal suhteliselt kööga olevat. Eneseimetlejatest kõrtsimuusikud, üks igavam kui teine, oskasid ainult seda ütelda, kui palju biitlite plaate neile kodus on ja kui halvad on kõik teised bändid. Aga nüüd on värskemad lood. See, mis viimase paari aasta jooksul briti indie-rock’is toimunud on, teeb minu südame küll rõõmsaks. Uue rinde esirinnas seisab The Libertinesi, Kasabiani, Maximo Parki, Bloc Party ja teiste kõrval Kaiser Chiefs. Ja “Employment” on ikka päris hea plaat ju. Relvaarsenali kuuluvad The Clashilt ja Madnessilt süüdimatult pätsatud ska-pungi rifid, Dexy’s Midnight Runnersi deksedriin-energia, Morrissey realistlik-irooniline lüürika ning näpuotsaga Duran Durani kitši seksapiili. Sellise varustusega on Kaiser Chiefsil raske kaotada. Eriti, kui hea poplaulu kirjutamise valem ja viimased Camdeni soengutrendid korralikult pähe tuubitud. Head aega, Oasis. 8
Lauri Tikerpe
