Pisut klassikalist muusikat.
See on plaat, mis Erkki-Sven Tüüri väljendit kasutades esindab valdavalt “eesti muusika lamentatiivset poolust“. Lepo Sumera ja tema õpilase Galina Grigorjeva teosed.
Sumeralt pärineb plaadi kõige mittelamentatiivsem lugu, “Pantomiim“. Väga positiivse toonusega muusika: euroopa varajase muusika ja geograafiliselt raskesti määratletava etno kaunis ristsugutis, flöödi intiimsus ja Hortus Musicusele hästi sobiv täisveres kõla. “Pantomiimi“ on Sumera pannud rohkem hinge ja energiat kui nii mõnessegi hilisemasse, koormatud professionaali tehtud “kähkukasse“. Hitt mis hitt, ka kuulajasse ammust aega sisse süstituse pärast. Aga kuidas hitt süüdi on, et ta on hitt? Tõesti hea lugu.
Grigorjeva on valdavalt “lamentatsioon“, välja arvatud kaks osa teosest nimega “Lahkumisele“. Kuna Grigorjeva on slaavi-eesti autor, siis ammutab tema looming palju vene kirikumuusikast. Võiks ju julmalt öelda, et see on vaid slaavi katedraali traditsioonide seadmine uutesse oludesse. Aga kui räppar müüb muusika sildi all keskkonda, milles elab, miks siis ei või “tõsise muusika helilooja“ panna oma nime alla enda mõtlemises põhjalikult filtreeritud rituaalikõladele? 8
Anneli Remme
The Coral
“Nightfreak and the Sons of Becker”
(Deltasonic)
Mini-album, mis pole päris õige kolmas album.
Pärast kahte publiku ja kriitikute seas edukat 60ndate folk-psühhedeelias ja rock’is uidanud albumit võtsid Hoylake’i linnakese kuus noormeest pisut vabamalt ja võtsid nädalase stuudiosessiooni ajal linti, mida sülg kitarrile tõi. Et torud enne korralikku – ja otsustavat – kolmandat plaati üleannetutest ideedest puhastada. Ja nii on Ian Broudie produtseeritud mini-album “Nightfreak…” saadetud maailma limiteeritud koguses.
Ja mida siis The Coral end vabalt tundes teeb? Nad teevad harilikust veelgi retromat ja mõtlikumat The Coralit (“Song of the Corn”, “Sorrow or the Song”). Nad on paralleelselt funkid ja punkid – nagu aeg nõuab? – ja hõivavad kohati isegi The Falli positsioone (megafoniga jämm “I Forgot My Name”). Ja muidugi visatakse lõõgastumise ajal rohkem nalja (kõik need pool-lood plaadi tagumises osas).
Seda võib pidada fännidele mõeldud bändisiseseks teraapia-pooltunniks, kuid päris ükskõikselt ei maksa “Nightfreakist” mööda jalutada. Väga head lood võib maha magada. 8
Siim Nestor
Lionel Richie
“Just For You”
(Island)
Kas mahehäälse maestro uus teos on “tiritav”?
Lionel Richie meheteod jäävad kaheksakümnendatesse nagu meil kõigil. Kui nüüd mõtlema hakata, siis ei meenu õieti kedagi, kes poleks tol kaugel kümnendil vakatäite kaupa hitte vorpinud. Ainult väga laisal või erakordselt lollil jäi edetabelis käimata. See oli lihtsalt selline aeg, kaunid meloodiad ja mahlased biidid kasvasid puu otsas, ole ainult mees, siruta käsi ja nopi. Ning Lioneli noos oli erakordselt priske: pärast Commodoresist lahkumist oli meie soulimürsk ja funkygängsta oma arvukate top-10 hittidega nõnda nõutud meesartist, et ainult Michael Jackson ja Prince jaksasid temaga konkureerida.
Jaa, edetabelimuusika on lahe. Probleem tekib siis, kui edetabelikoha täiteks loodud lugu mingil põhjusel tabelisse ei jõua. Kes hoolib laulust, millel on kõik hiti tunnused, aga hitti temast ei tule?
Lioneli hilisem looming kahjuks sellistest flopperitest koosnebki. Plaatina- ja kullasärast ilmajäetuna kuhtuvad need unustatud plaadid raadiojaamades ja keskklassi kodudes ning kusagile sinnasamasse, nii-öelda “vasakule ära”, kaob ka tema värskeim reliis. Mitte et “Just For You” oleks halb. Aga raske on kujutleda, et keegi hakkaks uut Richie’t Kazaast või Soulseekist alla tirima. Ja tänapäeval, mil tegelik elu käib internetis ja raadiost on saanud muusika surnuaed, on “tiritavusest” saanud oluline kriteerium popmuusika hindamisel.
Ma vaatan, jutt hakkab muutuma kriitiliseks. Aeg on lõpetada, kui me ei taha maestroga lõplikult tülli minna. Ok, võibolla Lionel Richie staarigeen tõesti enam ei funktsioneeri, korralik laulumees on ta ikka. Kui miski selle albumi lõpuks siiski enam-vähem välja veab, siis Lioneli tenor, mitte produtsentide peenmehhaanika või Lenny Kravitzi ja Daniel Bedingfoldi kaastööd.
Elegantne ja lõtv nagu vana lõvi käpahoop. 5
Mart Juur
Brad Mehldau Trio
“Anything Goes”
(Warner Brothers)
Suitsune olme-jazz.
Brad Mehldau on jazz-pianist, kes kutsus endale pühapäeva pärastlõunaks külla kaks oma head sõpra, et üheskoos terrassil tassike teed juua, kooki süüa ja pisut ühekoos musitseerida. Eramaja keldris on tal ka väike mugav stuudiokene, mis võimaldab rahva ette tuua kõik need lood, mis oleks pidanud jääma nelja seina vahele ja ajaloo eest varjatuks. Võib-olla ma olen lammas, aga minu meelest on suure osa sellise matinee-jazz’iga sama probleem mis tihtilugu ka bluusiga – 25minutist lugu valmis jämmida on kindasti palju mõnusam tegevus kui see pärast läbi kuulata. See polnud mõeldud mitte lameda üldistusena, vaid ma tahan öelda, et sellise loo käigus on väga lihtne järg ära kaotada ja ennastunustavalt eneserahuldamisega tegelema hakata.
Teiseks: me oleme juba sadu kordi neid (dis)harmooniaid kuulnud. Kogu sellise pühapäeva-jazz’i olemuseks tundubki olevat nostalgia, tagasivaade. See plaat annab vastava vanuse juures võimaluse mõelda juba mõeldud mõtteid ja tunda läbitunnetatud tundeid. Ma tahaks pigem midagi uut. Võibolla mõnele meeldib ennast vanana tunda, aga minule isiklikult mitte. Tegelikult ei meeldi see ka jazz’ile endale, kes otsib juba ammu endale sobivaid tantsupartnereid teiste muusikastiilide hulgast.
Plaate väärtustades on oma hind igal emotsioonil. “See on suurepärane!” (10) või “See on ikka eriti halb!” (1). Aga kui kõrgelt või madalalt hinnata emotsiooni puudumist? Pakun, et näiteks 3.
Tristan Priimägi
David Byrne
“Grown Backwards”
(Nonesuch)
Efektne, nooruslik, irooniline... aga ikka vana hea Byrne.
Ühelt poolt ei saa me David Byrne’i süüdistada, et ta teeks siin midagi erilist või kordumatut. Teiselt poolt on see album tema personaalse muusikategemise süsteemi seni täiuslikem ilming; siin kohtuvad neurootiline lauluhääl, deklameeritud salm ja meloodiaküllane refrään, keelpillide enesestmõistetav igavikulisus ja mitmesuguste etno- ja mitteetnorütmide toomine poplaulu helipildi esiplaanile. Plaat on tulvil meeldejäävaid viisikäike ja spetsiifilist sürrealismi, irooniat ja absurditaju, mis väljenduvad kõige enam kahes ooperiaarias. Koos Rufus Wainwrightiga lauldud “Au Fond du Temple Saint” Bizet’ “Pärlipüüdjatest” kõlab ohtliku tasakaaluharjutusena, kogu aeg on tunne, et nüüd libastutakse lõplikult; aga samas pole see ka päris camp või paroodia, pigem naivism. Verdi “Traviatast” pärit “Un di Felice, Eterea” on lihtsam ja siiram. Ooperifänn muidugi sellist alternatiivset lähenemist taluda ei või, aga mis siis.
Võõrast materjali on veelgi, näiteks Lambchopi lugu “Man Who Loved Beer”. Hiljutine tantsuhitt “Lazy” kõlab siinses seades nii, nagu mängiks Kronos Quartet Boney M lugusid.
Lisaks tavalisele taustabändile ja keelpillikoosseisule Tosca Strings on kaastegevad veel Morcheeba (“She Only Sleeps”) ja plaadi ilmselt iroonilisemas laulus “Empire” uskumatu hulk jazz’ikuulsusi arranžeerija Carla Bley juhatusel. See on Byrne’i katse kirjutada patriootlik laul, mis kajastaks USA valitsuse vaateid. Tagajärg on just nii kummastav, nagu võis loota; esiteks parodeerib Byrne iseennast; ja patriootliku muusika kirjutamise klišeed on kuidagi erakordselt alasti; kahjuks meenuvad ka mõned kadunud Alo Mattiiseni öölaulupidude-järgsed asjad.
Byrne’i enda teatel kajastab album tema taasavastatud noorust, tagurpidi-kasvamist, 50. eluaastate alguses kolimiste ja abielulahutuse kaudu avastatud uut jõudu. Tal on lolli moodi vedanud. 9
Tõnu Kaalep
Vitamins For You
“I’m sorry for ever and for always”
(intr_vervsion)
Uus kurb laine Kanadast.
VFY on väga sumbunud. See on bänd, ambient neid lämmatab ja ümbritseb, kuigi põhiliselt koosnetakse kitarrist ja digitaalsest töötlusest. VFY on stiilidevaheline asi – ambient’i, electronica, võibolla ka indie melanhoolne kokkupuuteala on siin. Kes neid kuulata viitsib, paneb tähele, kuidas kusagil kaugel, efektide ja paberivoltimise krabinate all laulab kähi- ja sosinal inimene. Tavaline asi VFY puhul on see, et pole aru saada, et neid kuuldakse (esiteks pole nagu suurt midagi kuulda, teiseks tekitatakse helid[öötlus]ega selline uim, et sa lihtsalt pole võimeline kuulama). Kahjuks aeg-ajalt uim haihtub, paljastades IDM-maastikud, mis kõrvale vahel kuigi meeldivad pole, vahel aga (“Ecologie + Histoire”) on. Glitch’i on siin ka, ent uskumatu vokaal ja meloodiline kurbus ruulivad. Väga ilus ja õrn. 8
Erkki Luuk
