Tori Amos
”The Beekeeper”
(Epic)


Küps ja taltsas kes-ma-olen-mõtisklus.

Tori Amose uue, tema karjääri kaheksanda stuudioplaadiga on mõned konkreetsed pro­bleemid ja vähemalt üks üldine. Ja see üldine seisneb järgmises. Nimelt võiks küsida, kas keegi üldse enam viitsib kuulata mingit mina-vormilist enesekohast mõtisklust. Vaadake kuhu tahes – kõik staarid kõnelevad üldistuse, rohkem või vähem varjatud meie-deklaratsiooni kaudu. Ei Eminem ega Britney kõla päriselt pihtimuslikult. Isegi ju The Streets tegelikult mitte. Keegi pole lihtsalt aus, introvertne kunst ainsuse esimeses pöördes, vaid sotsiaalne piiriületus, parimal juhul isegi piiririkkumine. Tori Amose puhul kerkib aga lihtne ja pisut närviline küsimus – kas pole see siin (kon­tseptuaaluurimus aianduslike metafooridega) pigem monoloog kui dialoog, pigem poeesia kui pop. Ja seega vähe liiga raamatulik või nii.

Amose pääsetee selle küsimusega silmitsi olles on mulle siiani päris veenev olnud, ehkki paljud just seda tema nõrkuseks peavad – ta nimelt haarab alati rohkema järele, kui suudab tabada, ta riskib selge vormilise kõne eksimisega teadvuse voolu piiritute võimaluste rappa, ta tahabki olla pidetu, kummituslik ja natuke hull. Aga siin mitte. Uus plaat on kõlalt kesine, taltsas, mõõdutundeline ja ilusates raamides ja oleks igav isegi siis, kui ta kestaks praegusest 80 minutist poole vähem. Ja mis kõlalisse külge puutub, siis... ”The Beekeeper” võiks minu poolest seest ka päris tühi olla, kui vaid oleks alles hoidnud pisutki mõne eelmise plaadi teravast elektroonilisest läikest.

Öeldavasti uus küpsus või midagi sellist, aga siiski ei midagi sellist, mida meil teiega päriselt vaja läheks. 5

Tõnis Kahu

3 Doors Down
“Seventeen Days”
(Republic/Universal)

Maailm läbi grunge-prillide. Ikka veel.

Oh grunge, grunge, millal sina sured? Mul on valmis juba pliiatsid ja suled. Mõnikord tundub, et see õnnis hetk on päris lähedal, et halastaja Issand lõpuks tüdineb ja keerab krapi kinni, et ei peaks enam kuulma, kuidas noored poisid halavad hullemini kui vanatüdrukud. Aga siis tuleb jälle mõni p*rsekukkunud grungebänd ning kõik hakkab otsast peale. Näiteks “Seventeen Days” oli USAs number ykkonen. Oleks ma Bob Dylan, siis küsiks: kui palju grunget peab kuulama poiss, enne kui temast saab mees? Praegu jääb üle ainult turtsuda justkui Ene Mihkelsoniga kohtuv fagiira. 3

Mart Juur

Jay-Z / Linkin Park
“Collision Course“
(Warner Bros)

Ametlik mash-up-album – ühelt vokaal, teiselt taustad.

Ei hakka vaidlema. Sellises asjas, nagu räpi ja rock’i ühisplaat, on oma ratsionaalne iva sees. Ma olen ise näinud isegi head hip-hoppi oma pröökava beatbox’i saatel tuimalt taarumas ja mitte miski ei jaksa kukutada mu veendumust, et see muusika oli ja jääb oma loomult digitaalseks ning igapidi stuudio- ja plaadikeskseks. Aga kui sa oled päriselt populaarne ja tahad tuuril käies sellistes suurtes saalides laamendada, nagu näiteks Jay-Z seda väärt on, siis – võta ja roki, see on üks võimalus. See, et see saatebänd on just Linkin Park ja mitte näiteks Jane’s ­Ad­dic­tion – seda annab kahjuks samuti seletada. Tõsikommertslikest huvidest süttinud demograafiliste põhjendustega näiteks. Aga nüüd oleme seletanud küllalt, kas pole? Jääb veel öelda, milline mõttetu segu sellest siin sai – õõnes bravuur liikumas mööda siira sirgjoonelisuse trajektoori. Nii mõttetu, et isegi Linkin Park ei paista kokkupuutest hea räp­pariga parem, kui ta päriselt on. Muidugi on olemas bände, kelle seltsis Jay-Z-l oleks saanud veel halvemini minna. 4

Tõnis Kahu

Patrick Moraz / Bill Bruford
“Flags”
(Winterfold)

Ammu kadunud ja nüüd taas leitud vääriskivi jazz’i ja proge piirilt.

Mõlemad mehed mängisid omal ajal Yesis, aga mitte korraga. Moraz oli klahvimängijaks Yesi kõige pidurdamatult psühhedeelilisel albumil “Relayer” ja tegi hiljem õdusat brasiilia-mõjutustega progepoppi. Mis oleks Yesist saanud, kui ta oleks sinna jäänud, võib vaid oletada; igatahes on ta Rick Wakemanist vähem maneerlik. Bruford mängis neljal esimesel Yesi plaadil. Olen alati imetlenud tema oskust mitte olla trummimasin, vaid löökpillimängija, kes hoiab bändi (olgu see siis Yes, King Crimson või Earthworks) tehtavat koos. Mitte despootliku matsu, vaid elegantsete käeraudadega.

1985 vinüülil ilmunud “Flags” on pigem progekastmes jazz-album, kammerlike (klaver, veidi süntesaatoreid, elektri- ja harilikud trummid) vinjettide jada. Kaks muusikut suhtlevad ja proovivad ära mitu erinevat keelt. Esimene CD-väljaanne lisab kolm kontsertvõtet, mis tõestab, et sellised vestlused on võimalikud ka stuudiokeemiata. 7

Tõnu Kaalep

Shuttle358
“Chessa”
(12k)

Korüfee näge­mus oma stiilist (meloodiline ambient /microsound).

Shuttle358. Võibolla kuulsaim segisti kahe voolu, ambient’i ja microsound’i liitumiskohal. 1999. aastast on Dan Abrams selle nime, oma pärisnime ja 12k ja Mille Plateaux’ plaadifirmade nimede all olulisi plaate avaldanud. Heliline juhuslikkus on kõige alus. Mingite tingimus­te ja piirangute tõttu hakkab see avalduma kindlas vormis nagu nt üks “tüüpiline Shuttle 358 lugu” – u 4 minuti pikkune ähmase ja harmoonilise kõlaga repetiivne sidin-sadin ja meloo­diline kamarajura. Keskeltläbi, nii kummaline kui see ka pole, on seda rohkem, kui keegi sellistel puhkudel tavaliselt kahtlustab või paluda oskab. Toores, näkkuvajutatud meeldivus, pealtnäha täielik teadmatus iga­­sugustest eksitavatest teguritest muudab Shuttle358 ligitõmbavaks. Kõrvalistest asjadest on huvitav tema “fototeooria” (“pildid inimelust asjade vaatevinklist”, ümbriselt leiab vastavaid näiteid), mis ah­vatleb muidugi ka lugusid sa­ma mustri järgi kontseptuaalselt tõlgendama. 7

Erkki Luuk

Erasure
“Nightbird”
(Mute)

Kurvastav sümptom – albumijagu ballaade.

Suurel määral just Erasure tegi kaheksakümnendate sündipo­pist selle, millisena seda mäletavad nostalgiaraadiote play­list’ikoostajad. Peale disko ko­hus­tuslike komponentide – hedonismi ja glamuuri, camp’i ja kitši – leidus nende pleegitatud soulis paras annus rahvalikkust ja lihtsakoelist (peo)­pa­ne­mis­rõõmu. Enam ammu ei meelita Clarke ja Bell oma mängutoosist välja sääraseid pommhitte nagu “Love To Hate You” või “Oh L’amour”. Aga vähemalt korra on nad demonsteerinud oma tumedamat poolt. 1995. aasta album “Erasure” meenub kui pro­gekõlaline gospel, kus ansamblit ümbritsenud kerglane parfüümipilv oli täiesti hajunud. Plaadifirmat ja fänne ajas “Erasure” närvi, mina kuulan teda aeg-ajalt veel nüüdki. Ker­ge see pole, aga kes ütles, et muusika kuulamine peab kerge olema?

Praegu, tundub mulle, hoia­vad peamiselt harjumus ja rutiin Erasuret käigus. Mõnus väi­ke kahe-mehe-ABBA, kelle muu­sika turvalisem kui elu. Tea­de Andy Belli HIV-positiivsusest laseb tasasel ja hillitsetud “Nightbirdil” paista ehk millegi “sügavama” ja “suuremana”, kui ta tegelikult on. Kõigepealt kaveriteplaat (“Other People’s Songs”), nüüd ballaadidealbum. Tõepoolest, murelikuks tegevad sümptomid. 4

Mart Juur

Erinevad esitajad
“Kingston 5 Presents The New Sound of Reggae”
(Kingston 5)

Jamaica plaadifirma kogumik, millel kõlab ka lugu soft-rock’i!

Kingston 5 on Kingstoni linnaosa, kus omal ajal resideeris ka legendaarne Studio One’i kollektiiv. Kui Trenchtown oli enamiku staaride kodulinnakuks, siis Kingston 5 oli hiljem nende muusikalise arengu kujundaja. Selle järgi on endale nime võtnud ka plaadifirma, kes tahab meieni tuua läbilõike tänase päeva Jamaica muusikast.

Oma sõnade kohaselt taotleb Kingston 5 selle plaadiga kommertsedu, ühendades Jamaica vokaalartistid mitmel juhul Amee­rika produtsentidega. Tore muidugi, aga selle tulemusena ei ole plaadil nagu õiget selgroogu. Kui head firmakogumikku on alati iseloomustanud ideede sünergia, ühtne platvorm, siis siin plaadil on lihtsalt mingi kogus lugusid, mille läbi kuulamine jätab mulje, et tegemist on raadiosaatega. Kommertsedu saavutamine tähendab kinnipidamist arusaadavast struktuurist ning harmooniatest, mis on küll kõrvale kerged, kuid kokkuvõttes pisut ilmetud. Seitsmetolliste peal on kõvasti huvitavamat kraami liikvel. Alguse poole on seis parem, kui üksteisele järgnevad paue­riga dancehall-lood, nagu Tubby T “Ready She Ready Rmx” (feat. Ms. Dynamite) või Vybz Karteli “So Fine”, kuid Buju Ban­toni “My Pen” kõlab nagu Afromani stiilis halb huumor ning Mile High’ “Johnny Was” oleks võrreldav võib-olla mõne 80ndate sofrock-bändiga stiilis Heart. Saatke ameeriklased koju tagasi. 6

Tristan Priimägi

Ryuichi Sakamoto
“Chasm”
(KAB America)

Ryuichi Sakamoto
“Derrida”
(KAB America)

Eklektikat ja filmitausta jaapani multigeeniuselt.

Kas Ryuichi Sakamoto uut sooloplaati “Chasm” saab kuidagi stiililiselt määratleda? Ei saa, vähemalt autori eelnenud loomingu valguses. See ei ole kirju multikulti-pop, see ei ole neokonservatiivne bossanova, see ei ole pseudoklassika. 9/11 järelkajana võib seda suure osa ajast New Yorgis elava jaapanlase plaati siiski tõlgendada, üldised meelolud on närvilisevõitu või nukrad. Jaapanlik põhi ja rahvaviisikõlad on alles, lisanduvad koreakeelne räppar, David Sylvian ja palju läptopimuusikapärast mürarohkust, krõbinaid ja teadlikult konstrueeritud ebatäiuslikke helisid. Helimassiivid moodustuvad pigem sämplingutest kui klahvpilli­sound’idest.
“Derrida” on muusika samanimelisele dokufilmile. Dekon­struktsiooni isast jutustavat linateost saadavad fragmentaarsed, kuid leidlikud “nüüdismuusikalised” elektronhelid. Üldmulje on tehislik, aga kas derridalikult keerulised filosoofilised konstruktsioonid pole sama sünteetilised olemuselt.
8/7

Tõnu Kaalep