Kurblik ja vihmane ning magus ja rõõmus elektroonika Tallinnast.
Paavo Eensalu, artistinimega Paf, on oma esimesel sooloteosel justkui dirigent. Suur, kõikjaleulatuv dirigent, kelle orkester mahuks ära ka ühele keskmisele kontorilauale. Sünt, kompuuter, sämpler, kõikvõimalikud lihtsale inimesele tundmatud elektroonilised vidinad ja nende imelised võimalused töötavad Pafi taktikepi all filigraanselt ning kuulajani tulvavad lopsakad inditroonilised crescendo’d ja diminuendo’d. Ja tõepoolest – Pafi muusikalised rännakud toimuvad umbes seal kandis, kus müttavad ringi shoegaze-troonikud berliinlane Ulrich Schnauss ja prantslaste M83.
EP parimad lood on “Only Our Cars” ja “Daisy”. Mõlemates on Paf sämpleriga kinni püüdnud kellegi (esimeses loos, tundub, et mehe; viimases justkui väikse tüdruku) vokaalfragmendi ja manipuleerinud neist tiirutavad meloodiakäigud. Need lood võiks kesta lõpmatuseni.
“Aim 03” on vaikne, kena techno-looke. “Almost” drum’n’bass I>-rütmiskeletiga dreamy-disko, millel kriunub meeldiv sünt-kitarr. “Just A Rogue Kiss” – tukslev melanhoolsus, millesse puhub paratamatust (päris) flööt. Ja nad kõik on varustatud virvendavate, ärakaduvate sub-viisidega.
Kuigi, et vist kaua ning ülima hoole ja armastusega tehtud, on “Only Our Cars” võimas algus Pafi soolokarjäärile (varem oleme teda kuulnud ansamblites Quite ja Borax). Ja Kohvirecordsi jaoks on see, pagan, mul on tunne, et kõige parem plaat, millele nende logo trükitud. 8
Siim Nestor
Fefe Dobson
“Fefe Dobson”
(Island)
Grunge-jauramisse eksinud tütarlaps.
Iga lapsevanem teab, et teismeline tütar võib olla terane ja nutikas, samas ka pahur ja tujukas. Mida siukse kriitilisest eluhoiakust ja maailmaparandamisvalust pakatava jõnglasega peale hakata? Jätta rahule ning sokutada häid raamatuid ja plaate, arvan ma. Hilisema arengu seisukohast on väga oluline, et kasvav laps saaks mitmekesist vaimutoitu ega jääks liiga kauaks Nirvanast ja Alanis Morissette’ist koosnevale dieedile. Ja igasugused produtsendiraisad tuleb noorest neiust kindlasti eemal hoida, sest need põrgulised pole põrmugi huvitatud lapse loovuse arendamisest, neid huvitab ainult rahateenimine. Siinkohal võiks pikalt rääkida Kerli Kõivust või vaestest vanillaninjadest, kuid sarnaseid kurbi näiteid leiab kaugemaltki. Kas või seesama Fefe Dobson, armas Toronto pliks. Aastaid tal küll juba 18, aga kui niimoodi vaatama hakkad, siis ikka laps mis laps. Kirjutab päris vahvaid laulutekste ja laulab kah päris kenasti. Mõned Fefe katsetused pop-rock’i, skapungi ja funkrock’i vallas pole iseenesest sugugi kehvad. Kahjuks upuvad need iroonia ja paueriga tehtud lood (“Stupid Little Love Song”, “Bye Bye Boyfriend”, “Rock It Till You Drop”) Alanisest ja Cobainist inspireeritud pahura grungejauramise sisse lootusetult ära.
Isa peaks Fefele rohkem taskuraha andma, las laps ostab No Doubti, Garbage’i ja Peppersite plaate juurde. 4
Mart Juur
The Who
“Then And Now”
(Polydor)
Mod-rokkarite igihaljas paremik ja kaks uut lugu.
Kui 60ndatest rääkida, siis nimetab igaüks ikka biitleid ja Stonesi ja siis veel kedagi kolmandat, kes just talle tähtis. See keegi kolmas ei ole üldjuhul The Who. Aga nad oleksid väärt mõnesugust kaalumist – üks reitingupunkt minu kaheksast tuleb väikesest vaoshoitud trotsist ja revanšihimust, tahtmisest nende ajalugu veidi erksamas valguses näidata.
Tõsi, suur osa sellest ajaloost, sellegi best of-valiku lauludest kannatab ainult pimedas uurida. 70ndate keskpaigaks oli The Who praktiliselt lõpetanud ja inerts ei paista ka tagantjärele kena välja. Aga see-eest oli nende start 60ndate keskpaigas väga kiire ja äkiline. The Who oli puhtakujuline poiste-rock, amfetamiinist (jah, see oli nende droog) ülesköetud, motoorsete, lausa krampi kiskuvate tungidega. Solist Roger Daltrey kokutamine nende manifestloos “My Generation“ – sõnumiks too klassikaliseks kulunud tõdemus, et “loodetavasti suren, enne kui vanaks saan“ – ehk just toda krampi illustreeribki. Või siis rütm, nende muusika kaheldamatu nurgakivi. Põhiosas järgis The Who kõike seda, mida ta Ameerika R&B mudelitest teadis, kuid tegi seda eriliselt maanilise meeletusega. Kuulake, mida teevad basskitarrist John Entwistle ja eriti trummar Keith Moon nende varasematel hittidel plaadi algusosas – “I Can’t Explain“, “Substitute“, toosama “My Generation“…
The Who proovis muudki kui toda modernistlikku (neile sobitatud stiilinimi mod tuli just siit) bravuuri ja ei olnud sel teel LP mõõtmetes enamasti lõpuni veenev, kuid ülivõrded leiab üles nii nende psühhedeeliast (“I Can See For Miles“, kus kitarristina särab bändi põhihelilooja Pete Townshend) kui progeperioodist (kaunis katke “See Me, Feel Me“ kurioossest rock-ooperist “Tommy“). Ja 1971. aastast pärit ülepaisutatud “Won’t Get Fooled Again“, nende viimane tõeliselt hea laul, pole vähem sümboolne kui „My Generation“, ehkki sootuks “tagurlikum“. The Who kuulutab siin 60ndate ideaalide lõppu (“enam me end lollitada ei lase“) ning märksa asjalikumate 70ndate saabumist. Loogiline siis, et siitpeale algab tühermaa. Ah jaa, lõpus on ka kaks uut lugu – seda fakti võiksite teada. Aga mida vähem neist lauludest rääkida, seda parem. 8
Tõnis Kahu
Alanis Morissette
“So-Called Chaos”
(Maverick)
“Väike ja kuri feminist” müüb ikka veel hästi.
Me teame ju, et Alanis M. on Avril Lavigne’i ema ja Kerli Kõivu vanaema, väike kuri tütarlaps folgi, popi ja rock’i piirimailt, keda miskipärast kästi “sõltumatuks” artistiks pidada. Mulle jättis ta vahvama mulje Kevin Smithi ülinaljakas filmis “Dogma”, kus ta kehastas Issand Jumalat. Aga kuna nii häid filmipakkumisi enam tulnud ei ole – ja kas Issand J. rolli järel neid tulla saabki? –, siis on Alanis stuudios tagasi ja valmistab jälle ühe plaadi. Mis ei ole nii halb, kui ma kartsin, aga nojah. Alanis ei ole ei Patti Smith, Joni Mitchell, isegi Jane Siberry mitte. Jah, ta on tema ise, kas Alanis ei võiks siis selline selget skaalat kehastav nimi olla nagu eelnenud? Võiks ja ongi, aga ikkagi kuidagi väike ja üheplaaniline, laulude ülesehitus kordub, ikka on kõigepealt lüüriline salm ja siis hoogsalt kuri refrään. Produtsent John Shanks pingutab küll, aga ega ta artisti vastu saa. Kui see pole poos, siis mis see on? Aga kindlasti on sellise väikse vanainimese jaoks kuskil keegi, mis ma ikka virisen. 4
Tõnu Kaalep
Loretta Lynn
“Van Lear Rose“
(Interscope)
Jack White’i üles korjatud ja produtseeritud kantri-legend.
Tasub ikka tšekkida, et kes on producer. See sell võib sinu sepiku teistelegi söödavaks teha - ise songid mõnuga oma mudas. Tootja on tüüp, kes kuuleb kõrvalt ja teab, kuidas ja kas üldse su künast inimestele ka annab valada.
LL on kantri superlegend, 70aastane grand old lady. Milleks talle mingeid kiibitsejaid enda ümber? Tõelise old school hääle ja hoiakuga daam saab teha ainult õigeid liigutusi. Selgus, et Loretta pold enam aastaid salvestanud. Seda enam – kohtumine alter-rock’i geeniuse ja Lynni-fänni Jack White’iga (jah, The White Stripesist) tootja rollis on genereerinud ilmutusliku heli jälje. Ettevõtmine iseenesest pole fenomenaalne – kantri on üsna cool olnd juba aastaid, ja mitte vaid Johnny Cash ning mitte pelgalt camp-võtmes. Album avaneb taevaväravana ja veab väge lõpuni välja. Lo-fi-ambient-taust kui rünkpilv, mis kuhjunud lehmafarmi kohale, et kuulata otse Maast jõudu ammutava iginoore kantritšiki rikkumatut laulu. 9
Tõnu Pedaru
Holkham
“Komatta Saru”
(Expanding Records)
Idm + ambient Inglismaalt.
Veidra artistinime taga varjab end ei keegi muu kui elektroonikahuviline debütant Simon Keep Inglismaalt. Järjekordne kahuriliha, kes end juba niigi kaotusele vastu brain-dance’ivasse idm-jakku nekrutina arvele võtta laseb? Võibolla mitte. Arvestades tema eriväljaõpet helidisaini, -installatsioonide, satelliitide ja pilvede alal, on Holkhamil ellujäämiseks keskmisest tunduvalt suuremad võimalused. Suhteliselt aeglane ja isikupärane idm, mida alaläviste helide ja satelliitide alane oskusteave oluliselt rikastab, on ju ikka teretulnud olnud – eriti kuna ma midagi sellist varem kuulnud pole. Ja samas ei saa öelda, et Holkham midagi päris uut oleks – ja kuna sellisele vanaaegsele (paari aasta tagust aega meenutavale) ja mõnusale nu-wave electronica’le (nagu Phonem jt) leidub mu südames ikka soe koht, siis – 8
Erkki Luuk
