Jalaga-jalgade-vahele-huumorit harrastavad briti räpp-nagad.
Hip-hopis võib humoorikas olla mitmel erineval moel. Võib rääkida irooniaga (DJ Format), võib kirjeldada argielu tragikoomikat (The Streets), või lihtsalt minna ultraveidraks (MF Doom). Goldie Lookin Chain on võtnud endale eesmärgiks kohe päris otse “nalja” teha, aga otse-naljad on tihti nagu Valdo Jahilo anekdoodid – kui asjas mingit konksu ei ole, siis ei ole ikka eriti naljakas ka. Muusikaleht NME on sellest noorest räpp-formatsioonist täiesti tagajalgadel ja tuleb tunnistada, et gängi esimene singel “Guns Don’t Kill People, Rappers Do” oli väga hea lugu, segades oma helikeelde The Beastie Boysi funk’i ja KRS One’i plakatlikkust, aga kokkuvõttes on kauamängivaga ikka suuri probleeme, sest väga tihti valitakse selline USA kolledžipoiste huumor ja lennatakse puhtalt radari alt läbi – näiteks lugu nimega “Your Mother’s Got a Penis”?
Siit leiaks ühe huvitava poleemikateema: kuidas siis tegelikult eristub GLC eelmise aasta nalja-metali-bändist The Darkness? Kas eristub? 4
Tristan Priimägi
Ray Conniff
“The Essential Ray Conniff”
(Sony)
Antidepresantse meeleolumuusika-kuninga kuulsamad tegemised.
Tast oleks võinud tulla vaesevõitu ja vähetuntud jazz-trombonist, aga kuna tuli toita kodused kolm last ja naine, otsustas mees pöörata kommertsi ning sai kuulsaks kergemuusikaorkestri juhiks. Edukuseks oli Conniff tudeerinud 50ndate vaimus teaduslikult kõike seda kõlade ilmas, mis hulkadele võiks meeldida, ja avastas võluvalemi. Mees ja tema orkester/koor on eakamatele oma jope, sest vene ajal levitati tema toodangut ringhäälingust ja häguse ümbrisega vinüülidel hulgi. 1950.–60. aastate kuldaja looming pakub huvi ka melogurmaanidele. Parimal juhul humoorikas, mänglev, optimistlik, instrumentaalvokaaliga ja ilma valulise viiulita, ja alati pehmeke – oma aja prozac-muzak. Ägedad on hetked, mil lubatakse kergeid kõrvalekaldeid kommerts-retseptist. Käesolevale albumile on neist sattunud vaid paar näidet. Keskendutakse läbilõikehittidele. Essentsi-maitse saab kätte ehk olemust tabab. Aga olulisemat meie jaoks mitte. 5
Tõnu Pedaru
Neurosis
“The Eye Of Every Storm”
(Relapse)
Metafüüsiline metal!!!
See on plaat, mis küllap paneb kinni lähenevad aastalõpuküsitlused kõigis vähegi väärikates metal-ajakirjades Aga kui ma ise tahaksin Neurosise pärsitud-pidurdatud muusikat kuidagi nimetada, siis ristiksin ta bluusiks. Väga avaras tähenduses muidugi. See on säherdune bluus, mille keha on puhas ja tontlikult kaalutu, kuid hing seda raskem.
Nende rusuvat tumehalli kõneviisi ei saa ära segada mis tahes Thom Yorke’i vanu laule lahjendava indie-halemeelsusega. Sest Neurosis on hoopis metafüüsilisem. Nende muusika kõneleb tühjusest – jäägitult, lõputult, lausa lämbumiseni avatud ruumist. Seesugune metafoorne avarus kajab ja kõmiseb, on rõhuv ja ahistav, surub just vaimu rängalt maadligi, olles liiga võimas, et mingit konkreetset füüsilist kuju võtta. Neurosise lugudes tõepoolest nagu polekski reaalseid inimesi pingeid loomas ja maandamas. Ning ei tundu siin olevat ka mingit keskset instrumentaalset ega vokaalset selgroogu, mis nende voogavas udus mingi korra looks. Mõnikord, tõsi küll, näiteks loos “No River To Take Me Home”, on kitarr oma staatilise koloriidi kiuste lihtsalt kena, aga see on pigem pisike pettumus. Ja muidugi tungivad aeg-ajalt röökides esile massiivsed metal-rifid, justkui (asjatud) katsed kindlat pinda jalge alla saada.
Emotsionaalselt mõjusaim on võtta see kõik korraga sisse, isegi kui suutäis esialgu liiga suur tundub. Kes muidugi doseerida tahab, võiks alustada parimast – nimikompositsioonist, mis pikkamisi koost laguneb ja lõpuks tõmbleva transi leiab, ning loost “Bridges”, kus klaver ja süntesaator rütmi hingamise taustal vastastikku territooriumi jagavad.
Väga õnnelikud inimesed sellist plaati ei vaja. Meie teiega ehk küll. 8
Tõnis Kahu
Placebo
“Once More With Feeling – The Singles 1996 to 2004”
(Elevator)
Biseksuaalsus, glämm, staadionilaulud ja must lauvärv ühes kokkuvõtvas pakis.
Placebo oli kunagi hästi ammu, aastal 1998, jumalik, hedonistlikum kui Manicud, rohkem glämm kui Bowie ja depressiivem kui Joy Division. Ok, viimane võrdlus oli veidi üle pingutatud, aga annab mingi pildi lugude mõjust. Kõige tipuks biseksuaalse, sügavsilmse, tugeva make-up’iga laulja Brian Molko dramaatiline, isegi ülepingutatud edevus-show. Placebo lauludes nagu “Nancy Boy” või “Every You Every Me” oli rohkem staadioni-rock’i potentsiaali kui U2 või Guns N’Rosesi omades. Ja sõnad “Sucker love is heaven spent, you fuck her up, our passion’s spent / my heart’s a tart, your body’s rent / My body’s broken, yours is spent” olid sellised, et miljonid võisid end nendega identifitseerida. Ma ei teagi tagantjärele, mis jäi maailmakuulsusest puudu? Liiga vähe marketingi ja liiga palju narkootikume ehk? Ja mingi hetk pöördus nende vastu ka algul ülistussõnu jaganud Briti rock’imeedia. Glamuur-rock’i asemel hakati kasutama väljendit angst-rock ja Molko välimust ülistamise asemel mõnitama. Business as usual.
Ja mingi hetk kaotas ka bänd ise endise sära. 2001. aasta “Black Market Music” oli allakäik, ning 2003. aasta “Sleeping With Ghosts” ei jäänud üldse enam kellelegi meelde.
See kogumik siin on justkui eleegia bändile, kes oleks võinud olla suur ja triumfeeriv, aga napilt jäi poodiumilt siiski välja. Fuck, nagu peaaegu me kõigi elud ja seetõttu ongi see kuradi sümpaatne plaat. 8
Marek Kallin
Leonard Cohen
“Dear Heather”
(Columbia/Sony)
Vana mehe kuulamistväärt jutt Barry White’i mantlipärijana.
See plaat ei aja iiveldama, nagu tänu teatud lüüriliste kunstitädide ja neiude tegevusele – nad ei anna raadiointervjuusid, kui vahepalaks ei mängita “Dance To The End Of Love”, teate küll – mõni vanem Coheni plaat võib teha. See on karskem, murelikum, kuid mitte ilma optimismita sõnum 70aastaselt luuletajalt, kelle hääl on kokku tõmbunud sügavaks kähinaks. Boonuslugu “Tennesse Waltz”, kontsertvõte 1985. aastast, oleks nagu ühe teise mehe lauldud. Nüüd teevad üha suurema töö nii kaasvokalistide kui ka produtsentidena ära truud naishääled.
Mõni laul kõlab nagu nagu trip-hop, mõni nagu melodeklamatsiooni ja poolerootilise taustavokaaliga intellektuaalne meeleolumuusika või luuleõhtu bändi saatel. Aga kõik ei jää automaatselt meelde; ja üha enam tundub kuulates, et neis lugudes on mingi imelik jahedus, mitte-lõpuni minek.
Coheni plaatidel on viimastel kümnendeil olnud võrdlemisi banaalne sound, odavad süntesaatorid, harva sekkub mõni õilsam pill. Produtsent Leanne Ungar on ju tootnud ka Laurie Andersoni plaate, miks ei võiks siingi olla kohal näiteks Bill Laswell, Adrian Belew ja John Zorn? Aga see pole siiski päris kahemehe-süldibändi sound ka. See on korraga konservatiivne odavus; ja siiski peaaegu õnnestuv “Vähem on rohkem”-ideoloogia teostus.
Tegelikult on Cohen kõigile erinevustele vaatamata nüüd Barry White’i mantlipärija; või versioon temast, kui tal oleks läinud korda sama vanaks elada, rahuneda, jahtuda ja mõelda. Sarnasusi on rohkem kui küll. Ja see pole halb. 7
Tõnu Kaalep
The Killers
“Hot Fuss”
(Island)
USA indie-rock, mis sobib maalt linna sõitmiseks.
Parimad kavatsused põrkavad ikka vastu eelarvamusi. Näiteks võib küsida, kas meil on tarvis jälle ühte the-bändi? Eriti veel sihukest, mis tuleb Las Vegasest ja teeb indie’ga seda, mida on indie’ga tehtud nii kaua, kui mina üldse indie’t mäletan? Esimese hooga vastab igaüks, kelle New Orderi kollektsioon ei mahu mööblipoodides müüdavatesse standardsetesse CD-riiulitesse, sellele küsimusele eitavalt. Niisiis, ainult puhas laiskus takistas The Killersit mahategeva arvustuse valmimist.
Aga nagu ütleb laulusalm: üksainus hetk meil elus kõike muuta võib! Tulime maalt, Lõuna-Eestist, pühapäeva õhtul. Kes on kordki elus pärast pikka nädalavahetust tagasi Tallinna sõitnud, saab aru, mis tunne see on. Kosel on sul viimane võimalus maha minna, talu rendile võtta ja elada ausat põllumehe elu kuni surmani. Kes oli siis see DJ, kes pani raadios The Killersi mängima? Ma tahaks talle stuudiosse lilli saata. “Change Your Mind” kõnetas mind läbi oktoobriudude nõnda, et jäin sõiduki pardale – ja kui lugu lõppes, oli juba hilja maha minna.
Aga muidugi ei jää ma lootma, et pime juhus võiks teilegi, kallid lugejad, mingil sama veidral moel ulatada võtme, millega saaksite “Hot Fussi” nimelise lauludelaeka lahti muukida. Okei, “Change Your Mind” ongi superlugu, aga tegelikult tuletavad kõik need tunnid, mis nüüd The Killersi seltsis mööda saadetud, mulle meelde neid kaugeid aegu, mil indierock’i tuli Pedaru pool Koplis kuulamas käia, sest kesklinnas polnud sellest veel haisugi. Aastaid, mil indie oli veel noor ja toores ega põrnitsenud kinganinasid, vaid rokkis nagu Dinosaur Jr. Ja sedagi tahan toonitada, et ärge uskuge tantsumuusikadieedil kasvanud noorukeid, kes seletavad, et The Killers on hea, kuna see on “tantsitav”. Tantsitav, seda muidugi. Aga hoopis tähtsam, et tapjate muusikas on hinge ja südant. Umbes nagu Mötörheadil või Pet Shop Boysil või Abbal, aga teisiti.
Ei raatsi lõpetada, jättes tsiteerimata oma lemmiklaulu. “We’re all the same / And love is blind / The sun is gone / Before it shines / And I said if the answer is no / Can I change your mind.” 10
Mart Juur
