Värvikirev bravuuritar on muutunud kahvatuks.

Billy Idoli vastu olen tundnud iseäralikku nõrkust ja ma ei ole kindel, kas oskaksingi selle põhjusi adekvaatselt seletada. Keset kaheksakümnendaid oli ta just see, mis tulema pidi – rock’i enesest teadlikuks saamise ja pisitasa paroodiakski muutumise sümbol. Justkui oleks keegi kompuutriga kokku kogunud popkultuuri mitmed kõlalised, imagoloogilised ja muud tipphetked (glam ja disko, rock’n’roll ja punk, varasem ja hilisem metal) ning vorminud siit seesuguse veidralt steriilse ja klišeeküllase koomiksikangelase.

Billy Idol oli nii bravuurikalt, nii energiliselt võlts, et too tema tung tundus peaaegu nagu päris. Ja tegelikult, andke mulle andeks, ta ju kõlas ka üpris hästi. Kogu see uus, kaasaegne, aga häbematult retroidne tantsu-rock (The Killers, The Bravery jt) on oma haardelt alles pooleldi nii pilklik ja suurejooneline kui näiteks avapoolaeg Idoli 1987. aasta “Whiplash Smile” albumist.

See uus plaat siin on muidugi ülearune. Singel “Scream” näiteks kõlab kui kunagise “Rebel Yelli” vaene ja pisut juhmivõitu sugulane ning nood hingestatud, täiskasvanuks saamist tähistavad ballaadid oleks targem vahele jätta. Mina mäletasin teda värvilisena – see siin on paremal juhul mustvalge ja halvemal juhul lihtsalt hall. 4

Tõnis Kahu

Goldfinger
“Disconnection Notice”
(Maverick)

Radikaalse sõnumiga jänkipunk.

Hey, dude – rulata nüüd 1-2-3 McDonald’sist plaadipoodi. Goldfingeri “Disconnection Notice” ehk järjekordne plaaditäis prääks-vokaaliga trikitavat keskealist jänkipunki saab olema sinu selle kevade seikluste soundtrack.

Mitte et see plaat nüüd nii halb oleks. Oh ei, dude! Jah – mingis mõttes on need keskealised teismelised kindlasti tobedad. Eneseparoodia. Klišee. Aga neil on ka üht-teist öelda. Seega, dude, pööra tähelepanu tekstidele. Ning kui jõuad plaadi multimeediaosa läbihekseldamisega loo “Behind The Mask” videoni, siis varu külma närvi, dude. Ja mõtle, dude, kas sa tahad veel kunagi McDonald,sisse sööma minna... 5

Mart Niineste

Lali Puna
“I Thought I Was Over That (Rare, Remixed and B-sides)”
(Morr Music)

Pop/IDM-väärtused taaskäitluses.

Lali Punat, tänase ja/või eilse IDMi “supergruppi” kuulates jääb vägisi mulje, et IDM on tänapäeva indie. Või indie kuubis. Häbelikud poosid, marginaalsed hoiakud, nohused, kähisevad ja olematud vokaalid – kõik see tuleb “performatiivses” (vokaaliga) IDMis sageli tagasi kolmekordselt. Lali Puna oma “megastaarist” laulja Valerie Trebeljahriga pole siin mingi erand. Kuid kohustuseta olla pingutatult super suudab Lali Puna siiski olla tõeliselt hea, nagu nt sellel harulduste, remikside ja b-poolte plaadil. Loomulikkus, progejate leidlikkus ja head seaded tirivad popi kõrvupidi kuulatavuse juurde (oma panuse annavad ka remiksid Dntel’ile ja Dntel’ilt, Thomas Lebouegilt, To Rococo Rotilt, 2 Lone Swordsmenilt jt). Vaikne, meloodiline ja metoodiliselt kaasakiskuv. 8

Erkki Luuk

Eels
“Blinking Lights and Other Revelations”
(Vagrant)

Ükspäev on kõik hästi, püüab depressiivik meid või pigem ennast veenda.

Jah, see plaat saab igalt poolt punkte. Aga minu arust pole need alati muusikalised punktid; peaaegu kõike, mida Mark Oliver Everett ehk E teinud on, on juba keegi teine teinud. Pigem mängib siin kaasa isikumüüt ja konteksti sobitumine, usk universaalse ja klassikalise popmuusika olemasolusse ja Americana rubriiki muusikaajakirjades. Iseenesest on E võttestik lai, eri žanride poole kaldub ta pidevalt, aga pärale ei jõua. Õieti polegi see tema eesmärk, tundub. Pigem püüe sellest kõigest iseenda märki luua, liita omavahel ilu, kurbus, kantri ja rock’n’roll.

Selle peale, et Eelsi Peter Gabrieliga võrrelda, pole vist viisakas tulla, aga siiski. Veel toetuspunkte: REM (Peter Buck teeb ka siin kaasa), Tom Waits (teeb ka kaasa).

33 looga plaati on raske tervikuna kirjeldada, aga arvan kummalisel kombel, et veel paari kuulamise järel saan ma Eelsist veel paremini aru. Sellesse muusikasse saab sisse minna küll, iseasi, kas see liiga suurtes kogustes tervislik on. 7

Tõnu Kaalep